Maari Ross: muude konfliktide kõrval vajab jätkuvalt tähelepanu Afganistan

Möödunud aasta oli Afganistani jaoks tähtis muutuste aeg: uus president, rahvusvaheliste vägede lahkumine ja muutuv majanduskliima seoses arenguabi mahu vähenemisega. Praegu on oluline jälgida, et rahvusvaheline üldsus ei taganeks Afganistanile antud lubadustest ning et viimase 13 aasta saavutused ei läheks kaotsi, leiab MTÜ Mondo haridusekspert Maari Ross.

Senised edusammud, näiteks kaheksa miljoni lapse kooli saatmine viimase kümne aasta jooksul, on vaja vormida jätkusuutlikuks arenguks. Valus õppetund sellest, mis juhtub, kui Afganistan unustatakse, on kord juba saadud.

Esimesed märgid vähenevast abist on juba käes. Sulgemisohus on näiteks Kandahari Kaasaegse Õppe Instituut, mis viimased kaheksa aastat on selles konservatiivses linnas tüdrukuid koolitanud. Kandahar on puštu alade üks keskusi ja selles linnas elavad tütarlapsed on nende au kaitsmise sildi all allutatud rangetele reeglitele. Ilma meessoost saatjata nad niisama lihtsalt kodust välja ei pääse. Instituudis õppivad tüdrukud ütlevad, et enne kooli avamist oli selleks vaid üks ettekääne – abielus õdede külastamine.

Nende tüdrukute jaoks on kool ainus võimalus endale teistsugune elu välja võidelda ja murda välja Afganistani naise tavapärasest vaesuslõksust: abiellumine teismeeas ja seejärel aastast aastasse laste sünnitamine ning kodutööd, kui ilma kõrvalise abita sünnitades just enne ära ei sure. Nüüd võib see õlekõrs kaduda, sest kooli kummitab rahapuudus.

Kooli direktor on abi otsinud igalt poolt: kubernerilt, haridusministeeriumilt, naisküsimuste ministeeriumilt, USA ja Kanada saatkondadelt ja kohalikelt ärimeestelt, kuid kõik on talle ära öelnud. Ta on segaduses, sest projekt, mida vaid mõned aastad tagasi entusiastlikult toetati, jätab nüüd rahastajaid ükskõikseks.

Selle kooli mured peegeldavad olukorda laiemalt. Rahvusvaheline tähelepanu hakkab Afganistanilt kõrvale nihkuma. USA kongress võttis jaanuaris vastu otsuse Afganistanile suunatud arenguabi poole võrra vähendada. Ka Eesti välisministeerium uuendab peagi Eesti arengukoostöö arengukava ja siin-seal on poliitikud juba avaldanud arvamust, et seni nelja prioriteetse sihtriigi seas olnud Afganistan tuleks asendada millegi tuttavlikumaga, näiteks mõne endise Nõukogude Liidu riigiga Kesk-Aasias. Ehkki tippkohtumistel kinnitavad riigimehed ühest suust, et Afganistani ei jäeta vägede väljatoomise järel uuesti üksi, pole kulissidetagused arutelud sugugi nii toetavad.

MTÜ Mondo on eestlastest annetajate ja välisministeeriumi arengukoostöö toetuste abiga viimase kolme aasta jooksul taganud Fatima Zahra kooli töö, mis Jalalabadi linna lähistel enam kui 240 tüdrukut koolitab. Sügisel alustasid kooliteed 35 tütarlast, kes uute koolikottidega pildilt uhkelt vastu vaatavad.

Kooli asutas kunagi ratastooli jäänud endine mudžaheedi võitleja, kes tahtis aidata teisi erivajadustega inimesi. Tüdrukud on pärit peredest, kus ema või isa on saanud miiniplahvatuses viga ja kaotanud käe või jala. Seetõttu on neil raskem tööd leida ja nad on kehvemas majanduslikus olukorras. Kui Eesti Afganistani toetamist enam prioriteetseks ei pea, on see kool peagi samas olukorras kui Kandahari Instituut.

Eestis öeldakse arenguabi kohta tihti, et miks me teisi aitame, kui meil endalgi Eestis on muresid küll. Jah, on mitmesuguseid muresid, millega me peaksime tegelema, aga on ka valdkondi, kus Eesti on maailma tipus. Näiteks on naiste suremus sünnitusel Eestis sama madal kui Rootsis või Šveitsis – 100 000 sünnitaja kohta kaks surma. Afganistanis sureb 100 000 sünnitaja kohta 325-450 naist (erinevad uuringud pakuvad erinevaid andmeid) ja veel kümne aasta eest oli see arv 1600 naist 100 000 sünnituse kohta.

Sel aastal alustatakse Tallinna tervishoiukõrgkoolis Afganistani meditsiinikoolide ämmaemanduse õppejõudude täiendkoolitust, et Eesti teadmiste ja kogemuste abil Afganistani koolide taset tõsta. See on hea näide oskustest, mida saame seal edasi anda ilma, et see meilt midagi ära võtaks, vaid vastupidi.

Arenguabi üks põhimõtteid on see, et abi tulemusel peaks abisaaja varsti ise endaga hakkama saama. Kulutused, mille me täna teeme naiste haridusele, tasuvad ennast homme ära. Näiteks läbis Põhja-Afganistani neiu Samira Ghulam Nabi eelmisel aastal oma kodukohas Char-e Baghis MTÜ Mondo korraldatud 6-kuulise arvutikoolituse. Tänu arvutioskusele võeti ta seejärel assistendiks tööle ettevõttes nimega Afghan Light Logistics Services. Tema kuupalk on 6000 afgaani ehk umbes 85 eurot. Afganistanis on see suur raha, ta toetab oma palgast ka vanemaid ja õde ning venda.

Kuigi selliseid häid näiteid on palju, on Afganistani riigi puhul tervikuna ise hakkama saamisest veel vara rääkida. Afganistan on abist väga sõltuv riik ja jääb selleks veel mõnda aega. Riik on jätkuvalt üks vaesemaid maailmas, rahvastik kasvab ja on väga noor, nii et surve majandusele, haridus- ja tervishoiusüsteemile tugevneb. Inimesed tüdinevad pikaajalistest konfliktidest ja küsivad, et kui me nii kaua juba oleme kuhugi raha paigutanud, siis miks me seda jätkuvalt peaksime tegema. Aga nii suured protsessid nagu haridus- või tervishoiusüsteemi ülesehitamine võtavadki aega.

Arengukoostööl on selgelt mõõdetavaid tulemusi, aga see on pikaajaline töö. Ka rahastusplaanid peaksid olema pikaajalised ja mitte sõltuma poliitikute tähelepanust. Näiteks on Euroopa Liidu arengukoostööpoliitika koos konkreetsete eesmärkide ja rahasummadega Afganistani suunal paika pandud järgmiseks seitsmeks aastaks. Loodame, et ka Eesti, kelle arengukoostöö tähtis sihtgrupp on naised, ei jäta Afganistani koolitüdrukuid hätta.

 

Afganistani 35-aastasele sõjaajale vaadatakse tagasi täna toimuval konverentsil “Afganistan 35 – riik mineviku ja tuleviku teelahkmel“, millest ERR Novaatoris algab kell 10 otseülekanne.

 
Toimetas
Marju Himma
Allikas
novaator.err.ee

26.02.2015

VAATA KÕIKI UUDISEID

TEISED UUDISED

Ukrainas toimub eestlaste abiga esimene arvamusfestival

09.09.2017

Täna toimub MTÜ Mondo ja Vostok SOSi eestvedamisel Ukraina esimene arvamusfestival. Kriisipiirkonnas asuvas Severodontski linnas avaneb võimalus arutleda tähtsatel teemadel, avaldada oma arvamust ja kuulata teisi. Huvi teemade esitamiseks on olnud suur: kokku toimub 28 diskussiooni reformide, keskkonna, meedia, linnaruumi, hariduse, julgeoleku, politsei, meditsiini, kultuuri ja kodanikuaktiivsuse teemadel. Kuigi taoline festival toimub Ukrainas esimest korda,
LOE EDASI