Veronika Svištš: kahe Ida-Ukraina linna ja küla lugu

Ukraina Luhanski oblastis on märtsi alguse seisuga registreeritud ligi 138 000 sisepõgenikku. MTÜ Mondo on kogunud annetusi Luhanski piirkonna elanikele toidupakkide ja kahele haiglale ravimite soetamiseks. Viimase Ukraina käigu raames jagati abivajajatele 600 toidupakki, toetati Artemivski haiglaid ning Belovodski sünnitusosakonda. Alljärgnev on MTÜ Mondo projektijuhi ja Nurkse instituudi magistrandi Veronika Svištši kirjutatud kahe linna ja küla lugu.

Popasna

Eelmisel korral Popasnas käies teadsime juba, et seal on veidi ohtlikum kui mujal. Viisime toona ravimeid Popasna haiglale ning toidupakke sisepõgenikele, kes leidsid tasuta peavarju ühes Popasna ühiselamus. Sisepõgenikud kiitsid, et kohalik linnapea on nende suhtes vastutulelik – ise olevat pantvangis olnud. Tänaseks olid enamus sisepõgenikest Popasnast lahkunud ohutumaid paiku otsima. Ühiselamutki enam pole alles. Katus varises sisse pärast mürsutabamust. Õnneks keegi kannatada ei saanud, selleks ajaks olid juba paljud sisepõgenikud liikunud edasi. Need, kes olid veel Popasnasse jäänud, majutati linna peal vabadesse korteritesse. Ei saa öelda, et sisepõgenikud olid rõõmsad, kuid kindlasti oli neil parema elu lootus ning pealehakkamine, et nad üldse oma kodudest lahkusid. Nii uskumatu kui see ka pole – paljud ei suuda (või ei ole võimelised) hoolimata ohust elule oma kodudest lahkuda. Põhjuseid on palju. Kindlasti ka teadmatus ning kartus muutuste eest. Ega paljudel polegi kuhugi minna. Imestusega märkasin, et ühel härral oli näpus Nõukogude Liidu pass. Tal pole seni õnnestunud isegi kehtivaid dokumente hankida. Praegu on Popasnasse jäänud pensionärid ja töötud.

image

Nõukogude Liidu passiga vanahärra toidupaki järjekorras.

Popasna oli tööstuslinn. Palju tehaseid. Seal asus näiteks vaguniremonditehas, klaasitehas ja kipsitehas. Klaasitehases valmistati erinevaid vaase, klaase, karahvine. Ilmselt nii mõnigi neist oli Nõukogude Liidu ajal meie riiulitele jõudnud. Tootmisliinid on muidugimõista suletud. Vähemalt pooled elanikest on linnast lahkunud. Jäänud on vanurid ja haiged. Noori inimesi seal seekord eriti näha polnud. Enamus majadel olid pommikahjustused ning küttesüsteemid enam ei toiminud. Akendelgi polnud klaase ees. Tõeline kummituslinn. Mõned aknad olid kile, vineeri, tekkide, kartongi või millegi muu käepärasega ära parandatud. ‘Klaase pole mõtet ette panna, need purunevad uuesti ja ei kaitse üldse mürsukildude eest’ teadis Vasja öelda. Kuigi vaherahu peaks juba toimima, ei ole Popasnas väga rahulikus läinud. Meie plahvatusi päeval ei kuulud, ainult kaugelt kostsid üksikud mürsud. Sellel päeval viis meie partner, Vostok SOS kohalikele elanikele toiduabi, mis soetati Saksa organisatsiooni vahendite eest. Olin abis toidupakkide jagamisel. Inimesed olid muidugi tänulikud, kuid võrreldes eelmise korraga murelikumad ning täiesti meeleheitel. ‘Milles meie oleme süüdi, mille eest meid karistatakse!?’ kõlas kui koorina nende suust.   

Jalutasin ringi, tegin pilte. Linn näeb välja rusutud ja väsinud. Pea-aegu täiesti inimtühi. Ohutum on püsida kodus. Tatjana, keda trehvasime linnavalitsuse juures, ütles, et tema kolis ümber sõbranna majja, kuna see asub tema majast 4 km kaugemal. Tatjana perel on seal ohutum. Paljud Popasna elanikud on kolinud ümber oma kortermajade keldritesse. On juba ka primitiivsed küttesüsteemid sinna installeerinud. Keldris elades on neil pommitamiste ajal ohutum. Isegi haiglates nägin ohu korral juhatavaid silte keldrisse. Kohalike sõnul pommitatakse Popasnat isegi vaherahu ajal. Tavaliselt öösiti. Minuga rääkinud vanahärra arvab, et kuna Ukraina väed on Popasna linnale kõige lähemal (kõigest 4 km rindest), siis saadavadki Ukraina väed ‘humanitaarabi’ Popsna linnale seda pidevalt pommitades. 

Kohtusime ka seekord linnapeaga, kes hoolimata raskest olukorrast oli optimistlik. Kui lõpuks saabub rahu on linna suurimaks probleemiks taastustööd ning tööealisele elanikkonnale töökohtade loomine. ‘Kui vabrikud saaksid uuesti hääled sisse, siis tänase seisuga pole meil kvalifitseeritud töölisi, kuna tööealised on Popasnast enamasti peredega lahkunud’ teadis linnapea öelda. Siin loodetakse, et linnast lahkujad pöörduvad ühel hetkel tagasi.

Stšastja

Teine linn, mis on minule jätnud kustumatu mälestuse, on Stšastja. Kui ma novembris Stšastjas käisin, siis kuulsin pärast viimast kontrollpunkti kauguses plahvatusi. Selliseid summutatuid, mis jõudsid meieni justkui mitte läbi õhu, vaid läbi maapinna. Ehmusin väga, uskumata, et paari päeva pärast olles Stšastja haiglale ravimeid viimas, kuulen veel rohkemat. Stšastja linnas plahvatas. Igasugune selline heli tundub, et  plahvatas mõnekümne meetri kaugusel. Kortermajade tagant paistis oranž vilkuv kuma, mida kohalikud irooniliselt kutsusid donbassi diskoks. Oleks tahtnud põgeneda, aga ei teadnud mis suunas. Samal ajal jalutas kohalik linnaelanik lastevankriga rahulikult edasi.

image

Ülevõõbatud Leninit valvatakse katuselt.

Eelmisel korral peatusin Stšastja hotellis, et hommikul valgega edasi liikuda. Vestlesime hotelli omanikuga, kes lootis, et Stšastja linna päästab suur elektrijaam, mis varustab mõlemaid konflikti territooriume elektriga. Elektrijaama lõhkamine seaks ohtu ka Luhanski linna elektrivarustuse. Siiski pommitamised on tihtipeale ebatäpsed ning jaanuaris sai elektrijaam mitmeid tabamusi. Ju siis parandati ära, kuna elektripuuduse üle linnas meile keegi ei kurtnud. Võrreldes Popasnaga nägi Stšastja linn välja rõõmsam. Inimesi oli rohkem tänavatel – ka noori, mitte ainult vanureid. Pealtnäha olid ka eluhooned paremas seisukorras kui Popasnas.  

Krepi ja Bolotene

Igal humanitaarabi viimisel püüame jõuda ka rindeäärsete unustatud külade inimesteni. Novembris käisime Stanitsa Luganska rajooni külas Krepi, kuhu jõudmine on omaette teekond. Küla oli tsivilisatsioonist ära lõigatud, kuid seal oli vähemalt väike pood. Inimesi elas 100 ringis, ligi pooled olid sõjategevuse tõttu lahkunud. Seekord jõudsime Bolotene külasse, mis asub 3 km Venemaa piirist. Külas pole juba pool aastat elektrit. Kuna Bolotenes pole gaasi kunagi olnud, siis on neil majades puuahjud – vähemalt nad ei külmeta. Mina küll metsa puid tegema ei läheks. Samal päeval kui me Bolotenes käisime, plahvatas metsas järjekordne miin. Seekord oli ohvriks ilmselt mõni loom. Küla asub lähimast asustatud punktist pooleteise tunni sõidu kaugusel. Poodi seal pole ja vahepeal oli ka teekond sinna ohtlik. Praegu käivat kord nädalas mingi Moskvitš leiba ja muud lihtsamat poekraami toomas. Hinnad muidugi ligipääsule vastavad. Kaks korda kallimad kui tavalises Ukraina poes.

image

Bolotene küla elanik Lidia.

Bolotenesse sõites avanevad aknast kaunid looduslikud vaated vaheldumisi kaevikute ja lahingutegevuse jälgedega. Kontrollpunktides on palju rohkem sõjatehnikat kui olin harjunud nägema. Üldse on ATO tsoonis kontrollpunkte päris tihedalt. Seal ringi sõites ja abi laiali viies kontrollitakse päeva jooksul üle 15 korra. Kontrollitakse dokumente ja abisaadetise sisu. Vostok SOSi töötajatel vaadatakse ka sissekirjutust – nad on ju Luhanskist pärit, äkki separatistid?

Mulle meenub lapsepõlvest arvuti strateegiamäng, kus pidi avastama uusi territooriume ja neid vallutama. Niipea, kui vallutus osutus edukaks, tekkis minu lipp uude tugipunti. Nii ka Ukrainas. Kontrollpunktid on nagu tugipunktid. Kõrgelt lehvib Ukraina lipuke. Ühel pool on liivakottidest ehitatud punkrid, teisel pool kaevikud ja veel erinevad kaitseehitise moodi paneelidest putkad. Kui läheb pimedaks, siis peab kontrollpunktidele lähenema gabariitide peal väljalülitatud esituledega ning sisselülitatud salongivalgustusega. Kui seda kirja panen, siis tundub endalegi nagu filmist, mitte päris elust.

 

Praegu kehtib justkui vaherahu ja Kiievis mälestati veebruaris Euromaidani ohvreid. Suurejoonelised marsid, sõjatrofeede väljapanek, mälestusüritused. Solidaarsed lääne poliitikud olid kohal. Leinavad inimesed. Samal ajal Ida-Ukrainas surevad endiselt nii sõdurid kui ka tsiviilelanikud. Ukraina riik üritab hukkunute arvu varjata, isegi haigla personal tegelikke numbreid ei kipu avaldama. Kodanikuühendused juhtisid varakult tähelepanu evakueerimise vajadusele, kuid neid ei võetud kuulda. Informatsiooni vool on meeletu. Mida aga tunnetab lihtinimene omal nahal on Ukraina grivna devalveerumine ning reaalse sissetuleku vähenemine. Bolotene küla vanaproua Lidia pension on 1000 grivnat. Praeguse kursi järgi on see keskmiselt 30€, natuke üle aasta tagasi oli 100€. Informatsiooni, näitajaid ja arvamusi on palju. Reaalselt kannatab aga tavaline rahvas.

* Ukrainas MTÜ Mondo koostöös kohaliku organisatsiooniga Vostok SOS, mille enamus liikemid on endised Luhanski juristid. Mondo kogub annetusi ja on saanud ka toetust Eesti Välisministeeriumilt. Kõige suurem annetaja on seni olnud kunstnik Jarõna Ilo, kes korraldas heategevusliku kunstioksjoni ja annetas kogu saadud tulu Ukraina sisepõgenike abistamiseks

Lisainfo Eesti organisatsioonide humanitaarabi tegevuste kohtawww.ukrainaheaks.ee

 

Avaldatud 10.03.2015 Ragnar Nurkse Instituudi blogis.

10.03.2015

VAATA KÕIKI UUDISEID

TEISED UUDISED

Ukrainas toimub eestlaste abiga esimene arvamusfestival

09.09.2017

Täna toimub MTÜ Mondo ja Vostok SOSi eestvedamisel Ukraina esimene arvamusfestival. Kriisipiirkonnas asuvas Severodontski linnas avaneb võimalus arutleda tähtsatel teemadel, avaldada oma arvamust ja kuulata teisi. Huvi teemade esitamiseks on olnud suur: kokku toimub 28 diskussiooni reformide, keskkonna, meedia, linnaruumi, hariduse, julgeoleku, politsei, meditsiini, kultuuri ja kodanikuaktiivsuse teemadel. Kuigi taoline festival toimub Ukrainas esimest korda,
LOE EDASI