Samm sammult unistuste poole: mõtteid uue kooliaasta alguses Lääne-Keeniast

Kui Eestis teab igaüks, et kooli minnakse septembris, siis Mondo partnerriikide erinevate haridussüsteemide tõttu saame meie lapsi kooli saata aastaringselt. Myanmaris algab kooliaasta juunis, Keenias aga jaanuaris, kus juba kaheksandat aastat toetame vanemateta või äärmiselt viletsates tingimustes Mumia vallas elavaid lapsi. Kui Mondo toetusprogrammi algusaastatel käis Keenias eestlaste toel koolis 75 last, siis nüüdseks on eestlaste huvi ja võimalus arengumaades haridust toetada kasvanud. Keenias on tänavu 112 põhikoolilapsel toetaja Eestist ja 49 õpilast saavad toetust keskkoolis jätkamiseks. Hetkel õpib Mondo toetusprogrammi abil Ghanas, Keenias ja Birmas kokku 344 last. Lisaks on Eesti Välisministeeriumi arengukoostöö vahendite ja era-annetuste abil toetust saanud mitukümmend kooli Aafrikas, Afganistanis ja Myanmaris.

Püüame igal aastal toetuste jagamise ajal leida veidi aega, et igale lapsele silma vaadata, uurida, kuidas tal läheb ja julgustada edasi õppima. „Kelleks Sina tahad saada, kui kooli lõpetad?“ küsin Khaunga põhikooli viiendas klassis õppivalt Eglai Sorohilt. Alates esimesest klassist Mondo toetusprogrammis olnud tüdruk vastab vaikselt, kui kindlalt: „Piloodiks tahan saada“. See on üpris ootamatu vastus, sest üldjuhul unistatakse õpetajaks, arstiks või inseneriks saamisest – need on külalaste silmis ihaldusväärsed ja austust teenivad ametid. Uurin Eglailt edasi, kuidas ta sellise unistuse peale on tulnud. Ootuspäraselt teatab tüdruk, et ta on lennukit näinud vaid pildi pealt; ta ei ole käinud isegi naaberlinnas Kakamegas, rääkimata Keenia pealinnast Nairobist. Unistama peab, julgustan ma eaka vanaemaga elavat tüdrukut, kuid selleks peab palju vaeva nägema ja tublisti õppima, et jõuda oma unistuste teostuseni. Maailmapanga hinnangul ei saa kooliharidust ja seega ka oma unistusi realiseerida 89 miljonit 12-24 vanuses noort inimest Sahaara-aluses Aafrikas. Annan Eglaile koolikoti, mille sees on Khaunga koolivorm, terve kooliaasta tarbeks vihikuid, pliiatsid-pastakad, joonlaud ja kustukumm ning soovin talle siiralt südikust jõuda oma unistusteni.

Kui ma järgmisel hommikul kella kaheksaks Shianda küla keskusest poole tunni tee kaugusel asuvasse Ebubere keskkooli jõuan, on eksamid juba alanud. Koolimaja esisele terrassile on toodud koolipingid, et õpilastel oleks piisavalt ruumi ühekaupa istuda. Matemaatikat ja füüsikat õpetav joviaalne direktor Elly, kes on ühtlasi ka kogukonna preester, näitab uhkusega kooli valdusi. Alles eelmisel aastal esimese lennu lõpetanud koolil on grevillea- ja eukalüptipuudega piiratud neli hektarit maad, vastselt valminud administratiivhoone, köök ja tualetid. Koolil on isegi oma jalgpalliväljak ja allikas, kust vett ammutatakse. Direktor Elly unistused ei jää maha Khaunga koolis õppiva Eglai omadest. Ta tahab koolile ehitada täiendavalt klassiruume, füüsika ja bioloogia laboratooriumi, rajada köögiviljaaia ja leida Eestist sõpruskool. Eestist on ta kuulnud naaberkooli kaudu, kel juba mitu aastat sõpruskooliks Tamsalu Gümnaasium. Koolil on üks arvuti ja direktoril isegi oma emaili aadress, kuid ta pole seda veel igapäevasesse kasutusse võtnud. Ütleb, et telefoniga saab kiiremini asjad aetud. Aafrika sh Keenia astub jõudsalt samme e-õppe ja m-(ehk mobiilse) õppe platvormide kasutusele võtus. Kuid kaugetes maakoolides nagu Ebubere käib arvutiõpe ikka veel teoorias – arvutit on direktori sõnul näinud lapsed vaid tahvlile joonistatuna.

Õpilased lõpetavad hommikuse eksami ja on selgelt elevil – see on esimene kord, kui kooli on tulnud külaline välismaalt. Kui ma rohkem kui saja tumedaid koolivormi veste ja valgeid põlvikuid kandvate õpilaste ees seisan, on julgemad küsima poisid. Uuritakse küll Eesti toidu, küll kliima kohta – minu vastused jää peale rajatud autoteest ja suvel pikka koolivaheaega veetvatest Eesti lastest teevad neile rohkelt nalja. Kuid kõige suurema naerukaja tekitab minu vastus küsimusele polügaamiast. Ei, Eestis ei tunta mitmenaisepidamist ja naised saavad ise otsustada, kellega ja millal abielluda. Poisid ja meesõpetajad muhelevad, kuid tüdrukud kuulavad mind väga tähelepanelikult. Paljudel neist on juba endil lapsed. Koolis käimine ei ole kerge valik eriti tüdrukutele, kui peab valima endi laste või nooremate õdede-vendade eest hoolitsemise või pere toidu tarbeks teiste inimeste põllul töötamise vahel.

Põgusa kohtumise lõppedes joostakse õue – kohe moodustub mitmekümnest õpilasest pikk tualeti järjekord. Kahesaja poisi tarbeks on vaid kaks vetsu; nii ka tüdrukutele. Hügieen on probleem, kinnitab koolidirektor ja on kuulnud, et Eesti sõpruskooli abiga on lähedal asuv Mun´gan´ga keskkooli ehitanud tüdrukutele tualetid. Lubadusi ma ei anna, kuid kinnitan, et kui kevadel tulevad uuesti Shiandasse minu kolleegid, külastavad nad kindlasti ka Ebuberet ja toovad ehk kaasa häid uudiseid Eesti sõpruskooli kohta. Samm sammult püüame kõik liikuda oma eesmärkide poole.

Teksti autor: Riina Kuusik-Rajasaar, arengukoostöö valdkonnajuht

22.01.2018