Kogukonnad ja mõju
Mondo poe tooted sünnivad eri riikide käsitööliste nobedate näppude all. Kogukondadega Aafrikas arendame otsekaubandust ehk kõik tooted pärinevad otse käsitöölistelt ja nende ühistutelt, mis võimaldab teada toote täpselt päritolu ja maksta naistele õiglast hinda. Näeme iga päev, kuidas võimalus tööga raha teenida ja oma perele paremat elujärge pakkuda tõstab eneseusku ja -väärikust.
Ghana
Kongo küla asub Põhja-Ghanas kõrbe piiril ja on traditsiooniliselt olnud põllumajanduslik kogukond. Kliimamuutused, viljatud mullad ja ebaregulaarsed vihmad muudavad aga põllumajandamise keeruliseks ja pered ei suuda end enam toita. Tööd on piirkonnas vähe ja elatakse peost suhu. Seega on külanaised väga tänulikud võimaluse eest uusi oskusi õppida, millega lisaraha teenida. Lisasissetulek investeeritakse peamiselt laste haridusse ja paremasse toidulauda. Usinamad korvipunujad on aga saanud lausa veevärgi oma majja panna – suur uhkus kogu perele!
Korvipunujate ühistu Yen Pang Basket Weavers sündis Kongo külas 2014. aastal, mil Mondo pakkus külanaistele võimalust õppida korvipunumist. Algselt 8 naisega mangopuu all alustanud ühistu on tänaseks kasvanud kahekordseks ning Mondo abiga kohandanud endale väikse maja, kus käiakse koos punumas. 2015. aastal saatsid nad Eestisse juba 350 korvi. Punujatest umbes pooled on lesknaised, kelle positsioon ühiskonnas on madal, valdav osa naistest on kirjaoskamatud. 2014. aasta sügisel viibis Kongo külas Mondo vabatahtlikuna disainer Triin Kordemets ja aasta hiljem Anne-Liis Leht, kelle koostööst kohalike meistritega on müügilolevad korvid sündinud.
Mondo shea-või valmistajaks on naisteühendus Kongo Community Development Widows Association. Kongo külas oskab iga naine shea-võid valmistada, kuid Mondo ja Eesti arengukoostööabi toel on rajatud külasse sheavõi tootmiskeskus, mis võimaldab toota ja pakendada suuremaid koguseid ekspordiks. Ühistus on täna aktiivsed sadakond naist.
Punujate lood
Akanima liitus Yen Pang ühistuga selle alguses, kui naised korve veel mangopuu varjus punusid. Korvipunumine on oskus, mida Akanima on pea kogu oma elu harjutanud – seda õpetas talle tema ema. Tüdruku pere oli vaene, ning koolis ta käia ei saanud. Just punumine on see, mis on Akanimale elus võimalusi loonud. Täna on korvipunumine tema kümnepealise pere ainus sissetulek ning Akanima on eriti uhke selle üle, et see on võimaldanud tal oma lapsi kooli saata ja ka keskkooli diplomit saada. Akanima kõige lemmikum punutis on üks imeline vaas, mis on tema järgi isegi omamoodi kuulus. Kohalikud nimetavad seda mustrit Akanima vaasiks.
Abane on Yen Pang ühistu üks rõõmsameelsemaid punujaid, kes on grupi liige esimesest päevast alates. Ta on kohal pea iga päev ning täidab punujate maja positiivse energiaga! Naine õppis punumist 15 aastaselt oma emalt ning on tänaseks ühistu osavaim käsitööline. Tema osavate näppude all valmivad ka keerulisemat tehnikat nõudvad korvid. Abane ja tema abikaasa peres kasvab neli last, lisaks hoolitsevad nad naise haige õe lapse eest. Abane abikaasa töötas varem küll kullakaevanduses, ent töö seal on füüsiliselt väga raske ja liiga ohtlik, et mees seda täna teha saaks. Nii on korvipunumine nende pere suurim sissetulekuallikas.
Kui Yaa Kumbee Yen Pang ühistuga liitus, ei osanud ta punuda. Teiste naiste juhendamisel said kiiresti selgeks mitmed punumistehnikad ja täna on tema jaoks lihtsad pea kõik korvistiilid. Yaa vaieldamatu lemmik on turukorv mustriga, mis kannab nime Bodsom. Yaa on lesk ja kasvatab üksi oma kuute last. Enne punumisega tegelemist pidi ta elatise teenimiseks reisima suurematesse linnadesse, mis tähendas, et oli sageli sunnitud oma lastest pikemaks ajaks eemal olema. Kongo külas asuvas ühistus punumine aitab tal oma lastele lähemal olla. Punumine on andnud talle kindla sissetuleku, mille abil suudab ta lastele peavarju pakkuda – selle üle tunneb ta suurt uhkust.
Vida õppis punumiskunsti oma vanematelt. Yen Pangi ühistuga liitus ta juba selle päris algusaegadel, olles väga elevil võimalusest punuda üheskoos teiste naistega. Vida on abielus ning tema leibkonda kuulub kaheksa inimest, sealhulgas viis last. Pere sõltub suuresti tema sissetulekust, sest kuigi abikaasa teenib veidi raha kullakaevanduses vajalike tööriistade valmistamisega, ei ole sellest pere ülalpidamiseks piisavalt. Punumisest saadav lisateenistus aitab ta perel paremini toime tulla. Vida õpetab punumist ka oma lastele ja loodab, et nad kannavad traditsiooni uhkusega edasi. Samuti püüab ta motiveerida teisi noori rühmaga liituma – tema suur soov on, et korvipunumise oskus ei kaoks unustusse.
Bodsom on olnud Yen Pangi ühistu liige alates selle asutamispäevast. Talle on olnud suur rõõm näha, kuidas rühm on kasvanud väikesest mangopuu all punujate seltskonnast ühtehoidvaks kogukonnaks. Punumist õppis ta pärast abikaasa surma, kui tuli üksikemana leida viis, kuidas oma lapsi ülal pidada. Tänaseks on punumisest saanud tema peamine sissetulekuallikas – selle abil tasub ta lastelaste koolimakse ning katab pere igapäevased toidukulud. Bodsom on aastate jooksul koolitanud mitmeid teisi naisi, aidates ka neil saavutada paremat elujärge. Tänu oma hoolivusele ja abivalmidusele kutsutakse teda rühmas hellitavalt „ühistu emaks“.
Jennifer õppis punumiskunsti oma emalt juba noorena. Ta käib punujate majas peaaegu iga päev ning hindab väga, et neil on olemas ühine koht, kus koos punuda. Seal saab ta suhelda teiste naistega, jagada muresid ja leevendada igapäevaelu stressi, samal ajal tööd tehes. Jenniferil ja tema abikaasal on neli last, kokku elab nende leibkonnas kolmteist inimest. Tema mees on talunik. Ettearvamatu ilm on muutnud talu pidamise üha keerulisemaks, mistõttu sõltub pere järjest enam Jenniferi punumistulust. Enne ühistuga liitumist müüs ta oma korve turul, kus saadud tulu ei katnud mõnel hooajal isegi materjalide kulu. Nüüd, olles osa Yen Pangi ühistust, saab ta alati oma korvide eest õiglast tasu.
Uganda
Kampala Disabled Initiatives loodi Mondo toel 2014. a detsembris õmblustööd ja käsitööd valmistava erivajadustega naiste organisatsioonina. Naiste õmblusoskusi aitas täiendada Eesti disainer Liina Viira, kes arendas välja KDI kottide sarja, millega kohalikul turul eristuda. Samu tooteid müüakse ka Eestis Mondo Craftsi poes.
KDI registreeriti 2018.aastal 10-liikmelise kogukonna organistasioonina. Lisaks Mondole müüb KDI oma tooteid Kampala turismipoe ketis ning on saatnud esimesed tellimused Kanadasse. Lisatasu teenib KDI pakkudes kohalike kogukonna liikmetele tasu eest õmbluskoolitusi.
Keenia
Flipflopi Designs on Ida-Aafrika liikumine, mille eesmärk on lõpetada ühekordse plasti kasutamine ja anda juba olemasolevale plastile uus elu vastavalt ringmajanduse mudelile. Sotsiaalne ettevõte tegutseb Keenias rannikukogukondades Lamu piirkonnas. Lamu on üks Ida-Aafrika vanimaid ja paremini säilinud suahiili asulaid, mis on tuntud oma mitmekesise kultuuripärandi poolest.
Flipflopi Designs tooted saavad alguse kohalikust saarestikust kokku kogutud plastprügist. Lamu kogenud käsitöölised annavad seejärel plastile uue elu, valmistades sellest tooteid sisustuselementidest, mööbli ja käsitööpaatideni. Alates 2022. aastast on nii valminud üle 40 kauni ja vastupidava toote.
Kohaliku ringmajanduse mudeli kasutamine aitab korraldada jäätmekäitlust linnade lähedal asuvates rannikuasulates ning hoiab samal ajal elus iidset põlisrahvaste käsitööoskust, mis on kadumisohus. Mondo Crafts toob Eestisse Flipflopi Designs toodetest nagisid, aga kokkuleppel ka suuremaid esemeid.
Ukraina
Arvamusfestivali maskott, marmotlane. Ukraina arvamusfestivalile pani Mondo koostöös organisatsiooni East SOSiga alguse 2017. aastal Ida-Ukrainas. Selle festivali eesmärk oli edendada sõnavabadust ja demokraatiat ning tänaseks on festival laienenud üle riigiliseks, kestnud enam kui kümme aastat ning toonud inimesi kokku ka täiemahulise sõja ajal.
Arvamusfestivali maskottloomaks said marmotlased ehk babokid, kes on festivali sünnilinna Severodonetski piirkonnas levinud. Iga marmotlase ostuga toetad East SOSi kaudu inimeste evakueerimist ohtlikelt rindelähedastelt aladelt.
Liibanon
Liibanoni majanduslik olukord on äärmiselt keeruline, kus üle 80% inimestest elab alla ametliku vaesuspiiri. Olukorda on veelgi halvendanud viimaste aastate sõjalised konfliktid. Mondo kohtus käsitöölise Esmatiga 2024. aastal Saida linnas, kus korraldasime kohalikele ja pagulastaustaga naistele koolituse, et aidata tõsta nende sissetulekuid ja iseseisvat toimetulekut. Koolitused andsid naistele oskuseid ja teadmisi, et alustada oma eduka ettevõttega.
Esmat, nelja lapse ema, sai sealt hoogu, et luua oma käsitööfirma. Ta taaskasutab kangaid, mis on mööbli tootmisest üle jäänud ja valmistab nendest kvaliteetseid kotte. Esmat kasvatab lapsi üksi ning tema pere jaoks on see ainus sissetulek.
