18.05.20
Vabatahtlikuna Ghanas: „Tegu on elumuutva kogemusega“
Uurisin Janekilt, kuidas leidis tema tee vabatahtliku tööni.
Milline on Su ametialane taust, haridus?
Pärast Turba keskkooli lõpetamist 1994. aastal astusin Tallinna Kommertskooli, mis minu lõpetamise ajaks oli muutunud Tallinna Tehnikaülikooli Kõrgemaks Majanduskooliks, nii et ülikoolidiplomi järgi olen TTÜ lõpetanud turunduskallakuga ärijuht. Ülikooli ajal asutasime grupivennaga ettevõtte, milles töötasin 15 aastat. Firma on senini alles ja tasapisi isegi tegutseb, kuigi hetkel tegeleme mõlemad suures osas uute asjadega. Olulise osa minu taustast moodustab mööbli alal tegutsemine, millelt möödunud aastal ka vabatahtlikutööle suundusin.
Kas omad ka pedagoogilist tausta või varasemat koolitamiskogemust?
Vaatamata sellele, et minu ametinimetus vabatahtlikuna oli ICT teacher (informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia õpetaja), ei ole mul ei arvutialast tausta ega õpetajaharidust, küll aga piisavalt pealehakkamist. Kuna ametijuhendi järgi ei olnudki esmane kriteerium konkreetne taust, vaid tahe ja piisav kompetents, otsustasin kandideerida. Erinevaid õpitube olin siiski ka varem läbi viinud ja igapäevatöös vajalik arvutialane kompetents oli ka olemas. Otseselt õpetajana ma Ghanas töötama ei peagi, pigem koordineerin teiste õpetajate tööd. Samas tuleb loomulikult ette ka koolitamist.
Kuidas tekkis soov minna vabatahtlikuks?
Peamiseks inspiratsiooniks sai sõprade eeskuju. Imetlesin aastaid nende tegemisi erinevates maailma osades. Ja salamisi kadestasin. Aafrika oli mul juba aastaid südames ja selle kultuuri vahetust kogemisest olin kaua unistanud, nii et Mustale Mandrile minek oli lõpuks üsna loogiline.
Valisid teadlikult just Ghana?
Tegelikult mitte, aga olen õnnelik, et mu Aafrika-avastus just sealt alguse sai. Ghanat nimetatakse väravaks Aafrikasse. Ghana on Sahara-taguse Aafrika riikidest kindlasti üks turvalisemaid, stabiilsemaid ja mitmes mõttes ka arenenumaid riike. Lisaks inglisekeelne, mida ei saa öelda just paljude selle piirkonna riikide kohta.
Ghanas on vabatahtlikuna töötanud või kultuuri õppimas käinud ka mitmed sõbrad-tuttavad, lugusid sellest riigist olin ka varem kuulnud, kõik tundus põnev ja meelitav. Samuti oli mul juba Eestis Ghanast pärit sõpru, nii et ka ses mõttes oli mingi side juba olemas. Lisaks oli mu süda juba mõnda aega Lääne-Aafrika trummide rütmis põksunud ja Ghana teatavasti just Lääne-Aafrikas asub, nii et kui Mondo Ghanasse vaba koha välja hõikas, tundsin, et see on minu aeg ja koht.
Lisaks veel üks huvitav nüanss – olen elus päriselt endale ostnud täpselt ühe „Minu…” sarja raamatu ja see on Ethel Aoude „Minu Ghana”. See juhtus ilmselt umbes 5-6 aastat tagasi. Võta nüüd siis kinni…
Kas olid vabatahtlikuks esimest korda?
See oli tõesti mu esimene kord nii vabatahtlikuna töötada, kui ka üldse Aafrikas viibida. Mis omakorda tähendas väga tõsist koolitamist enne minekut, seda nii Euroopas kui Eestis. Juba koolitusprotsess ise oli väga arendav ja mugavustsoonist väljas, mis siis veel tööst endast rääkida.
Kui tihe oli sõel sinna pääsemiseks?
Pean tunnistama, et ma tegelikult ei teagi. Kandidaate oli veel, aga kui palju täpselt ja kui tihe oli rebimine, ei oska arvata. Kui vabatahtlikuks minemise mõte juba kuklas kummitab, tasub kindlasti kandideerida. Isegi kui täpselt sellele postile ei pääse, mis esmasena sihikul, jääd korra kandideerinuna siiski andmebaasi ja tulevikus võidakse pakkuda mõnda järgmist. Julgustan igal juhul endast märku andma, isegi kui esmapilgul tundub, et pole selle ametikoha jaoks piisavalt ühte, teist või kolmandat…
Kuidas on IT-valdkond kohapeal arenenud?
Ghanat loetakse üheks Aafrika IT-tiigriks, kes on selle regiooni esimeste seas. Kindlasti ollakse Aafrika riikide seas üsna tabeli tipus või selle lähedal interneti ja mobiilside kasutamise osas, sealhulgas mobiilse interneti ja mobiilmaksete osas. Valitsus suunab palju ressurssi nii 4G kui juba ka 5G arendusse. Hetkel käib hoogne ID-kaardi arendus ja rahva registreerimine selle kasutajateks. Tõsi, koroonaviirus pani ka sellele protsessile korraks piduri, aga kindlasti see arengut ei peata. Suuremates linnades on hulgaliselt ülikoole ja tehnoloogia(idu)firmasid, kus käib arendustöö nii keskkonnakaitse, tervishoiu kui muudes valdkondades.
Kongos, meie kodukülas, mis asub Ghana ühes vaeseimas regioonis, ei ole arvutid inimeste igapäevaelus paraku just kõige tavalisemad, aga telefonid (nii nupu- kui nuti-) on siiski enamusel. Meie ümbruses on õnneks juba ka teisi samalaadseid klasse ja keskusi, tasapisi IT-haridus levib. Õpilased õpivad meie kandis arvuti kasutamist koolis suures osas küll veel teoreetiliselt, aga see tasapisi muutub. Kui need lapsed päris arvuti taha pääsevad, siis teha oskavad ikkagi juba nii mõndagi.
Paslik on rääkida veel millestki, mis on tublisti muutnud minu arusaama Aafrikast (tegelikult ilmselt kogu maailmast). Nimelt kontrastidest. Need on siin väga suured. Rääkides näiteks Ghanast, ammugi siis Aafrikast tervikuna, on oluline teha vahet linnades ja maal toimuva vahel. See ei puuduta muidugi ainult IT-valdkonda, vaid mõnes mõttes kogu elu-olu.
Euroopa poolt vaadatuna paistab kogu must manner kui üks ja sama Aafrika, kõrb ja muldonn. See, mida me oma geograafiaõpikutes nägime. See, mida meedia meile enamasti näitab. Samas see, mis toimub näiteks pealinnas, kahe ja poole miljoni elanikuga Accras ja Kongos, minu paari tuhande elanikuga kodukülas, mis pealinnast tegelikult kõigest 800 kilomeetri kaugusel (Aafrika suurust arvestades on see kiviga visata), on kaks erinevat maailma. Lisaks klimaatiliste tingimuste erinevusele tähendab see väga suurt lõhet majanduslikus ja ka näiteks hariduslikus mõttes.
Accra pealinnana suures osas ei erine arenenud riikide pealinnadest – lisaks vaesusele, mis meie jaoks Aafrikaga ennekõike seostub, on seal ka raha ja glamuuri, on luksust ja sära, on edukaid ettevõtteid (sh IT-vallas), on startup’e ja ettevõtlikkust, on innovatsiooni ja tehnoloogiat, on uuenduslikku ja keskkonda säästvat mõtlemist.
Kongos, kus elame ja töötame, on sära ja silmatorkavat edukust oluliselt vähem. Vaatamata sellele, et ka siin on edukaid ja jõukaid inimesi, elab enam kui pool Upper East regiooni elanikkonnast allpool vaesuspiiri ja erinevatel andmetel on üle poole/peaaegu pooled regiooni inimestest kirjaoskamatud. Kui keskenduda neist ainult ühele maailmale, on lihtne jääda uskuma, et selline on elu terves Aafrikas, ent tasub silmas pidada, et nii linnas kui maal on olemas vaesus ja nälg, haigused ja surm, aga samas ka edu ja luksus, pidu ja sära.
Kui palju inimesi korraga Sinuga koos töötab ja millistest maadest?
Hetkel on küla vabatahtlikest paraku tühi, koroona pani projektid pausile. Meie külas on Mondo toimetanud juba kümme aastat ja külarahvas on harjunud, et mõni eestlane on ikka kogu aeg külas nähtaval. Algul käisidki põhiliselt eestlased, nii et mõnda aega oletati, et kõik valged on eestlased. Nüüd on see muutunud – külla satub juba ka muudest riikidest pärit vabatahtlikke, enam ei tähenda heledam nahatoon automaatselt seda, et talle võib sulaselges eesti keeles „tere” öelda. Seda tuli ikka ette. Väga südantsoojendav, kas pole. Eestlase jaoks. Aga hispaanlase ajab segadusse.
Vabatahtlike pere suurus oli erinevatel hetkedel erinev. Alguses oli meid kuus, aga suurema osa ajast olime neljakesi: kaks eestlast, üks iirlane ja üks hispaanlane. Tänaseks on kõik oma kodudes. Kaks meist jõudsid oma projekti lõpetada, aga viirus tegi oma töö, nii et ühel jäi puudu paar nädalat ja minul paar kuud.
Kuidas toetatakse vabatahtlikke kohapeal?
Kohalikud on vabatahtlike külas elamisega juba harjunud, nii et külaelanike suhtumine vabatahtlikesse on väga soosiv. Olgugi et isegi pärast kümneaastast valgete liikumist külas saadab meie käike heatahtlik solomii-hõikumine (kohalikus keeles „valge inimene”).
Kohapeal vabatahtlikke vastu võttev organisatsioon KoCDA on vabatahtlikega tegelenud samuti juba pikka aega, nii et vastuvõtt on igati professionaalne ja toetav. Vabatahtlike saatmise taga on aga Mondo, kes on seda juba aastaid teinud ja selles projektis on Mondo taga omakorda Euroopa Liit, nii et ka kodu poolt on toetus igati tuntav ja tasemel.
Kuidas on korraldatud rahaline pool?
See on vabatahtliku-teema juures enamasti tõesti enim küsimusi tekitav osa. Töötasu kui sellist vabatahtlikud ei saa, kuid meie projekti rahastava Euroopa Komisjoni poolt on ette nähtud taskuraha, mis on riigiti erinev. Julgen öelda, et Ghana mõistes on taskuraha suurus igati mõistlik, sellega elab seal täiesti normaalselt ära ja ilmselt oleme küla ühed jõukamad inimesed. Eluruumi eest vabatahtlikud maksma ei pea, küll aga tuleb söök ja kõik muu enesel kinni maksta. Transpordikulud hüvitatakse mõistlikkuse piires, kuid tõsi, mugavaks ja kiireks liikumiseks hädavajalik mootorratas tuli endal soetada.
Kui Sinu aeg Ghanas lõpeb, kas plaanid veel tagasi minna?
Kindlasti. Kõigepealt tahaks muidugi selle oma aja lõpuni ära teha, praeguse pineva olukorra tõttu kogu maailmas jäi osa minu lähetusest siiski õhku. Julgen öelda, et see kogukond on saanud omamoodi pereks, väga tahaks loota, et mingil moel õnnestub nendega sidet pidada ja ka hiljem neid külastada. Usun, et ma ei ole esimene vabatahtlik, kes sellist juttu räägib, aga kuna hetkel jäi projekt lausa pooleli, loodan igal juhul tagasi minna, et tegemata jäänud töö lõpule viia. Lisaks töö poolelijäämisele on aga ehk isegi nukram see, et paljude jaoks me lihtsalt kadusime pildilt, sest isegi hüvastijätmise võimalust ei jäänud.
Mis osutus Sinu jaoks kõige raskemaks, mida ei osanud oodata?
Midagi eriliselt rasket ja täiesti ootamatut ei olnudki. Meid valmistati üsna põhjalikult ette. Selge, et pikaajaline omastest ja sõpradest eemalolek on raske ja uued elutingimused panevad proovile, aga kuna meid oli mitu ja ees oli ka kaks Eesti vabatahtlikku, kes sisseelamise juures väga oluliseks abiks olid, siis läks see üsna sujuvalt.
Ilmselt oli minu jaoks kõige keerulisem harjuda sealsete inimeste paindliku suhtumisega aega kui sellisesse. Kui põhjaeurooplase elu käib suuresti kella järgi, siis Aafrikas aeg voolab. Ja kellaajalised kokkulepped kehtivad omadel tingimustel, millest meil on raske aru saada.
Kuidas ühtisid Sinu ootused ja tegelikud võimalused kohapeal?
Pean tunnistama, et kohale jõudes olime kõik pigem meeldivalt üllatunud. Olime valmistunud hoopis hullemaks ja valmis silmitsi seisma äärmuslike ebamugavustega, aga tegelikult ootasid ees kohalikus mõistes suhteliselt tsiviliseeritud elu- ja töötingimused. Koduks sai meile Kongo küla katoliku kiriku võõrastemaja, kus kõik eluks vajalik olemas, kaasa arvatud kraanist voolav vesi (tõsi, ainult külm) ja elekter, mis vahelduvvoolule kohaselt kord oli, kord mitte – katkestused olid igapäevased ja akupangad said kõvasti vatti. Mobiililevi oli enamasti olemas, aga võrgus püsimise huvides oli enamusel meist paralleelselt kasutuses kaks SIM-kaarti – kasutada tuli seda, millel parasjagu levi oli. Kohalikus mõistes olid kõik mugavused olemas ja ka külas kõik esmavajalikud kaubad ja teenused saadaval. Enamasti.
Samuti olime valmis väga tagasihoidlikuks toitumiseks. Selge, et luksust meie külas ei ole ja söök ongi lihtne, aga samas oli suur osa meile tuttavaid toiduaineid siiski vähemalt linnas saadaval, nii et kui aega ja huvi oli, saime tehtud ka kartuli-kapsa-sealiharoogi.
On üsna raske sõnades edasi anda, mis tunne on näha sära laste silmis, kes ei ole kunagi päriselt arvutit kasutanud, vaid ainult raamatust ja tahvlilt selle kohta õppinud (hoides, muide, peos hiire asemel kivi), aga nüüd päris ekraani taha pääsesid ja teoreetilisi teadmisi praktikasse rakendama said hakata. Kindlasti on see üks eredamaid emotsioone.
Päriselt rahule jääda on tegelikult üsna keeruline, kui missioon niimoodi pooleli jäänud, nagu see praegu olude sunnil on. Lisaks eeltoodule oli üks põnev tegemine ka nädalane Mondo poolt välja töötatud Digital Competencies Program, mille käigus kohalikele arvutiõpetajatele ja teistele kogukonnaliikmetele praktilisi arvuti-, interneti- ja nutitelefoni kasutamise oskusi õpetasime.
Kas soovitaksid teistelegi vabatahtlikuks kandideerimist?
Kindlasti! See on suurepärane võimalus näha maailma, laiendada silmaringi, anda oma panus sellesse, et maailm oleks pärast meid parem koht kui enne meid. Kindlasti on see suurepärane võimalus ka enesearenguks. Päris kindlasti julgen öelda, et tegu on elumuutva kogemusega.
Minu jaoks on selle kogemuse juures kõige olulisem olnud kohtumine uute inimestega nii seal- kui siinpool. Paradoksaalsel kombel on eemalolek mind lähemale toonud ka mitmetele inimestele, kes tegelikult olid kogu aeg Eestis olemas, aga kellega suhtlemisele on eemalolek uue tähenduse andnud. Olen leidnud palju uusi sõpru ja saanud meeletult palju põnevaid kogemusi. Mugavustsoon on kordades laienenud ja usun, et sama võib öelda ka silmaringi kohta. Loomulikult on olnud ka ebamugavaid ja ehmatavaid kogemusi, aga ka see kokkuvõttes rikastab.
Soovituseks tulevasele vabatahtlikule aga julgen öelda, et püüa võimalikult vähe oletada ja arvata. Ole avatud ja uuri, küsi küsimusi, võta kuuldu vastu ja ära arva, et Sa tead, isegi, kui arvad, et tead.
Mida oled sellelt töölt õppinud?
Olulisim, mida Aafrikas oldud poole aasta jooksul õppinud olen, on see, et õnneks on tegelikult väga vähe vaja. Nähes, kuidas inimesed on õnnelikud, kui neil on olemas vaid see kõige minimaalsem, oskan rohkem hinnata seda, mis on. Samuti nägin seal, kui olulised on pere ja inimsuhted, mis meie edule orienteeritud ühiskonnas kipuvad mõnikord tahaplaanile jääma. Samas usun, et hetkel kogu maailmas toimuv toob selle kõik ka meie eludes uuesti olulisele kohale ja mine tea, milleks see kõik hea on.