Õppereis Lääne-Keeniasse

Teksti autor: Kersti Haljasmets

Keeni kooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Keeni koolis on saanud traditsiooniks kord aastas tähistada maailmaharidusnädalat, mille eesmärk on teadvustada maailma kui ühtset tervikut ning meie kõigi omavahelist seotust. Samas on tegemist ka MTÜ Mondo poolt korraldatava üle-eestilise konkursiga, mis  2020/21. õppeaastal õnnestus mul võita. Auhinnaks oli algselt õppereis Ugandasse, kuid mis paar nädalat enne plaanitud sõidu algust juuni teises pooles koroona-lukku läks ning sihtkohaks sai hoopis naaberriik Keenia.

Reisiseltskonda kuulus peale minu veel eelmiste maailmahariduspäevade konkursi võitja Liisa Lints  Oru koolist Läänemaalt, õpilasvõistluse võitja Ketlin Peldes ning Mondo esindaja Mari Jõgiste.

10-päevasest reisist kõige pikema aja viibisime Lääne-Keenias, Mumiase piirkonnas, Shianda-nimelises „külas“  (seal elab hinnanguliselt  100 000 inimest), kus MTÜ Mondo juba kümmekond aastat tegutseb arengukoostöö, humanitaarabi ning hariduse vallas. Õppereisi peamine eesmärk oligi tutvuda just  Keenia haridussüsteemi ning Mondo ja tema partnerorganisatsioonide tegevusega piirkonnas.

Keenias on küll haridus tasuta, kuid vanematel tuleb maksta koolivormi, -toidu, õpikute-vihikute-koolikoti-jms ning eksamitasude eest, mis vaeses Shianda piirkonnas paljudele ülejõukäiv on. Piirkonna suurimateks probleemideks ongi vaesus, sellest tulenev ebavõrdne ligipääs haridusele, tervishoiule, hiljem tööle   ning sooline ebavõrdsus ja jätkuv patriarhaat.  Nii on näiteks tavaline, et isa otsustab, kellele lastest haridus võimaldada ning kui mitut klassi see hõlmab. Tüdrukute õpingud lõpevad tihti liiga vara raseduste tõttu.

Kokku jõudsime külastada 4 erinevat kooli, mis olid üsna erineva majandusliku võimekuse ning sisustusega.  Majanduslik võimekus aga sõltub Keenias peamiselt sellest, missuguse tasandi kooliga on tegemist – riiklike ning väikeste munitsipaalkoolide vahe võib olla väga suur  ning Eesti samasugune olukord ei ole kindlasti võrreldav.   Nii näiteks oli Lubinu tüdrukute keskkoolis  (Keenias on üldiselt põhikoolid ja gümnaasiumid eraldi ning viimased tihti ka sooliselt eristatud) kohalikus kontekstis küllaltki korraliku sisustusega keemiaklass ning omaette hoone  kooliköögi, toidulao ja sööklaga, kus olid  lauad-toolid, kui näiteks mõnes teises tehti lastele süüa suitsutare- sarnases onnis lõkke kohal (elava tule kasutamine toidutegemiseks on üldine ka kodudes) ja õpilased söövad õues muru peal.

Kõik koolid on Keenias müüride ja paljudel juhtudel ka okastraadiga ümbritsetud ja väravas valvab turvamees. Kooli territooriumil asub mitu erinevat hoonet mitme klassiruumiga, lisaks on eraldi köögihoone, pesuruumid, mõnel pool ka internaat.  Vähemalt maapiirkonna koolides on suur siseõu ning ka oma aed, kus peamiselt kasvatatakse maisi, millest valmistatakse ugali-nimelist putru, mis on põhiliseks ja paljudele ka ainsaks  toidukorraks  lisaks teele, mida juuakse igal hommikul.

Ühes klassiruumis võib õppida  koos kümneid lapsi (näiteks tervitas meid ühes klassis lausa  80 õpilast!), õppetöö (sh õppematerjalid) toimub inglise keeles juba 4-5aastastest peale. Kuna Keenia rahvastik moodustub mitmekümnest hõimust ning keelest, siis ametlike keeltena ongi kasutusel inglise ja suahiili (peamiselt suuliselt). Keenia iseseisvus 1960. aastatel Suurbritannia alt, mistõttu lisaks koolisüsteemile baseeruvad ka  kõik teised  riiklikud institutsioonid, sh  autoliiklus briti  mudelil.

Õnnelike juhuste kokkusattumusena kohtusin  ka Keeni kooli poolt toetatava  Valentinega, kes õpib Shiandas Elwasambi põhikoolis. Ta on  suurest perest pärit, praegu 12-aastane laps, keda kasvatab pärast vanemate surma vanaema. Igal aastal oleme Valentine toetuseks kokku saanud 50 eurot heategevuslikust koolikohvikust. Mondo kohalik partnerorganisatsioon Wefoco tegeleb kooliasjade ostmisega üle 150  Shiandas elavale õpilasele, keda toetavad just Eesti inimesed. Kui vahel kaheldakse heategevuse sihtmärgi osas, siis Shiandas nähtuna usun kindlalt, et meie inimeste annetatud raha jõuab päriselt abivajajateni.

Lisaks külastasime mitut naiste gruppi, kes on Wefoco toel käima pannud aiandi-, õmblus-  või savipliitide valmistamise äri, mis aitab neil majanduslikult paremini hakkama saada ning kogukonda aktiivselt panustada. Paljude ettevõtmiste juures on abiks ka Euroopast, sh Eestist pärit vabatahtlikud, kes oma teadmiste ja kogemustega toetavad kogukondi  just eesmärgiga tagada järjepidevus ning sisemine võimekus kohalike hulgas ka peale vabatahtlike lahkumist.

Lisaks Shiandale saime imelise looduselamuse Kakamega vihmametsas, Nairobi safaripargis ja  Victoria järvel. Emotsionaalselt väga raske oli Kibera slummi külastus, kus siiski üsna armetule olukorrale vaatamata nägime tahtmist täis kohalikku jalatsite valmistamise töökoda ning kahte nö kooli, kus pehmelt öeldes puudulikest tingimustest hoolimata võtsid meid vastu särasilmsed õpilased ning suure südamega õpetajad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et me kohtusime ainult äärmiselt sõbralike, külalislahkete ning positiivsete keenialastega, kes väärtustavad haridust väga kõrgelt. Ühtlasi nentisime oma reisiseltskonnaga, et elame siin Eestis siiski väga turvalist ning head elu igas mõttes, mida peaksime rohkem teadvustama ning väärtustama. Samas pani reis taaskord mõtlema heaoluühiskonna tarbimisharjumuste muutmise ja puhta ning kestliku elukeskkonna peale. Iga väike samm ning positiivne mõte selles suunas on oluline!

Õppereis toimus projektide „Laste ja naiste õigused maailmas inimeste lugude kaudu“ ning „1Planet4All“ raames. Õppereisi toimumist toetasid Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest ning Euroopa Komisjon. Suur aitäh ka MTÜ Mondole selle unikaalse võimaluse eest!