Karl Patrick Norberg kirjutab Keenia õppereisi muljetest

Esimene asi, mis Kibera slummi juures silma torkab, on prügi, sellest moodustunud jõed ning mäed. Keenia parim osa, nagu ka igal pool mujal, on seal elavad inimesed. Keenialased elavad kollektivistlikus ühiskonnas, kus käsi ei pese kätt mitte sellepärast, et keegi on altkäemaksu pakkunud, vaid sellepärast, et Kenyas pesebki iga käsi iga kätt. Erinevalt Eestist, kus mustanahalisena elamine pole ilmselt kõige meeldivam kogemus, on Keenias kohalikud vastuvõtlikud ning rõõmustavad sinu, kui valge külalise üle.

Enne Keeniasse minekut küsis minult üks sõber, et kas Keenias maju ka on? Ilmselgelt teadsin sellele küsimusele vastust juba sel hetkel, kuid Nairobi kesklinnas Kenyatta Conference Centeri katusel seistes nägin ma enda ümber linna, mille kõrval kahvatuksid enamik Euroopa metropolid. Pilvelõhkujad piiravad Nairobit nagu Toompead linnamüür – 20. sajandi Euroopa ning Ameerika arhitektuuri võidukäik Ida-Aafrika südames.

Keenia külaelu on kui sipelgapesa, kus sagib-sigib ringi sadu inimesi – igal ühel oma eesmärk. Ainuke hetk kui Keenia külas keegi seisma jääb, on siis, kui Sina, valge inimene, temast mööda lähed ning ta vaatab sulle järele näoga, nagu poleks sa eksinud mitte ainult valele mandrile, vaid ka valele planeedile. Kohalikud on veendunud, et valge inimene seista ei jaksa ning seetõttu ajab sind koguaeg taga üks tooliga kohalik.

Minu jaoks ei ole olemas ilusamat riiki kui Keenia, väita seda kümne päevase kogemuse põhjal tundub primitiivne, kuid hetkel valdab mind selline tunne. Olen küll praegusel momendil tagasi oma igapäevases rutiinis, kuid mu peas siiani kummitab laul, mida kuulsin Lääne-Keenia külakoolis kolmanda klassiõpilastelt.