Armastus ja vihkamine Niinive väljadel

Hille Hanso
Mondo esindaja Türgis

 

„Kui meid kohe ei aidata, siis on see meie tsivilisatsiooni lõpp,“ teatab Nada, lapsena Kanadasse emigreerunud Iraagi assüürlane paatosega, kui me mööda auklikke teid Duhokist Dooreh’ külla Mar Qayoma koobaskirikusse ristimistseremooniale loksume. Tumeda juuksepahmakaga naine käib igal aastal korra kodumaal Põhja- Iraagis, maaliliselt kaunites mägikülades. Lahvatanud on suur kevad- mäed ja orud on neoonrohelised, kõikjal õitsevad lilled. Nostalgia, mida ta kodumaa suhtes tunneb, on teise põlvkonna emigrantidele omaselt sügavalt emotsionaalne. Mõned suudlevad kodumaale jõudes maad ja tätoveerivad kehale Assüüria lipu või muid sümboleid. Nada tahaks tagasi tulla, kuid Türgi ja Kurdistani vahelisel ei-kellegi-maal pole elu kaugeltki turvaline. Iraagi niigi vankuva autoriteediga keskvõim Põhja-Iraaki ei ulatu ja võimuvaakumist tulenevalt on osa piirkonnast terroriorganisatsiooni PKK (Kurdistani Töölispartei) käes. Teisalt on mitmel pool Türgi baasid, kes Kurdistani Omavalitsuse (KO) heakskiidul PKK vastu sõdib. „Näe, selle maja võttis PKK meie inimestelt ära,“ osutab autojuht ühele majadest väikeses asulas, silmad viha täis. „Aga meie oleme need, kellele kätte makstakse!“ PKK ja Türgi vahelise sõja tulemusena on saanud assüüria külad korduvalt hävitajatelt tabamusi, tihti suleb PKK teid, mis niigi keerulisel maastikul assüürlaste liiklemist raskendab. Maa, majad ja omand on need, mille pärast assüürlased Iraagis pidevalt muretsema peavad. Nad on ajaloos taaskord suurjõudude võitlustandi keskel.

 

Beth Nahrain – kahe jõe vahel

Babülooniat avastama minna on lihtne, tuleb lennata Istanbulist Erbilisse, kus saab piirilt 30-päevase viisa. Iraak on imeilus, lahkete inimestega maa, mis on paraku omadega täielikus puntras. Jutud kenadest inimestest, kes välismaalast sõbralikult kinni peavad, kuni tema eest lunaraha makstakse, on Türgi foorumitest korduvalt läbi käinud- seda ka Kurdistani muidu suhteliselt turvalistel aladel. Mujal toimub sektidevaheline aktiivne sõjategevus, enesetaputerroristide ja autopommiplahvatuste uudised on nii tavalised, et ei pane enam ainsatki inimest oma Facebooki profiilipilti Iraagi lipuga katma. Iraak on Global Peace Index’i järgi maailma ohtlikemate riikide hulgas teisel kohal. Minu jaoks on see teine Iraagi reis ja erilist ärevust ei tekita- olen ammu aru saanud, et Lähis-Ida ebastabiilsetes riikides on see puhtalt ettevalmistuse ja seejärel vedamise küsimus, kas reis kujuneb üliägedaks või õudusunenäoks.

Otsustan, et hotellis ei ela, mind huvitavad inimesed ja kultuur. Sellepärast otsin tuttavate kaudu pere, kes on nõus mind Duhokis nädalaks oma katuse alla võtma- mitte ükski teadusartikkel ega analüüs ei anna kunagi piisavat ettekujutust keerulistest konfliktidest, mis Lähis-Idas aset leiavad. Seda peab ise peab kogema ja minu reisi peamiseks eesmärgiks on saada võimalikult lai pilt nimelt assüüria kristlaste elust tänapäeva Iraagis. Lahkesti pakub mulle tuba üks assüüria abiorganisatsiooni töötaja Eramia, kes tunnistab saladuskatte all, et töötas kuni vägede väljaviimiseni ameeriklaste tõlgina. Selle info laiem levik osutuks talle praegu potentsiaalset eluohtlikuks.

„Meie pole araablased!“ rõhutab ta pidevalt ja palub vahendada, et tänased assüürlased on Tigrise ja Eufrati vahelise ala põliselanikud, kes elasid seal enne araablasi ja kindlasti enne kurde.

Assüürlaste kogukonna suurust maailmas hinnatakse 3-4 miljonile. Nende kunagi õitsev impeerium, mille teaduse ja kultuuri vilju me tänapäevalgi naudime, varises kokku ammu enne Kristuse sündi. Hilisemas Osmanite impeeriumis oli kristlastel oma selge roll ja õigused. Kõik muutus kiiresti Osmanite impeeriumi lagunemisel, kui koloniaalriigid, eriti Venemaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa, Lähis- Idas oma huvide eest võideldes kõiki iseseisvuspüüdlustega rahvaid enda kasuks rakendasid. Selle tulemusena leidsid I maailmasõja aegses võimuvõitluses ja kaoses nii tänapäeva Türgi kui Iraagi aladel aset laiaulatuslikud massimõrvad, mida assüürlased ise armeenlastega sarnaselt genotsiidiks nimetavad. Lähis-Ida riikide piirid joonistati hiljem, kuid erinevalt armeenlastest ei saanud ei kurdid ega assüürlased oma riiki, nagu loodeti. Iraagi tekkimisest alates 1932. a. on assüürlaste olukord piirkonnas järjepidevalt halvenenud. Väljarännulaine toimus Saddam Husseini vägivalla ajal, kes vaatamata sekulaarsusele (viimastel aastatel enne ameeriklaste sissetungi 2003. aastal) fanaatiliselt sunni koolkonna islamit eelistama hakkas ja assüürlaste külasid hävitas ja nende kirikud maatasa tegi. USA ja liitlaste sekkumisest alates läks olukord veelgi allamäge.

Nii on assüüria kogukonna suuruseks Kurdistanis umbes kümnendik kogu rahvast, see on 300 000 inimest, kes kõnelevad peamiselt uus-aramea keelt. Nende nimed on kas piiblist või iidsetest aegadest, kui nad ise Babülooniat valitsesid. Järgitakse lähisidalikku patriarhaalset eluviisi, milles soorollid võrdlemisi rangelt paigas ja sega-abielud, näiteks harvaesinevad liidud kurdi ja assüürlase vahel, on perekonnale häbiks. Veel vaid mõnikümmend aastat tagasi polnud isegi aumõrvad ebatavaline nähtus. Ka minu võõrustajate robustse betoonmüüriga piiratud ruumikas kodus Duhokis, sellal kui mina meestega mööda mägikülasid ja kaevikuid kolistan, nunnutab ema kodus lapsi ning teeb süüa. Minu vastusele, miks enamik maju niimoodi piiratud on, vastatakse, et see on selleks, et naistel oleks turvaline ja et keegi neid ei vahiks. Igasugu hõrgutised ootavad meid iga päev, alates omatehtud jogurtist, hummusest, falafelist, täidetud paprikast, vorstidest lambasoolikas kuni dolma (lehtedesse keeratud riisi-hakkliha torukesed) ja kubba’ni (õlis küpsetatud lambaliha ja riisiga pätsikesed) välja. Tee, mis kõigi söögikordade juurde kuulub, tuleb vanast heast samovarist. Stephanie, väikesest külast pärit assüürlanna, on kodus boss. Kui varsti aastaseks saav prullakas Banipal, nimetatuna kuulsa Assüüria kuninga järgi, oma esimesed sammud otse minu nina alla teeb, on ta ülevoolavalt õnnelik ja puistab lapse kombekohaselt kommide ja müntidega üle, et toda õnnistada.

„Tegelikult võrreldes moslemitega on meie naiste olukord hea. Nad on kõrgemalt haritud ja töötavad rohkem kodust väljas, kuid siiski on selleks vaja mehe heakskiitu. Paljud mehed ei usu, et naised suudaksid ja peaksidki kodust väljaspool läbi lööma,“ ütleb Bahija Nisho, Assüüria Naiste Ühendusest. “See tuleneb siinse regiooni kultuurist.“

Naiste esindatus poliitikas lahendati kvootide abil, aga võrdõiguslikkuse seisukohalt on siiski pikk maa minna. Kurdistani Omavalitsuse assüürlasest parlamendisaadik Lina Azari tunnistab: „Ilma kvootideta oleks meil assüürlastena, rääkimata meil kui naistel, parlamenti sattuda üsna raske.“

Ainult poliitikast ei piisa

Assüürlased on valdavalt idakiriku kristlased – paljud kuuluvad süüria ortodokssesse kirikusse, osa on katoliiklased, osa maroniidid, osa peavad end kaldea kristlasteks. Usuga kaasneb ka erinev identiteet ning kohalikud poliitikud tunnistavad, et rahvuslik ja identiteedipõhine ühtsus on pigem nõrk. Kurdid ja Iraagi keskvõim kasutavad „jaga ja valitse“ strateegiat, rahastades assüürlaste gruppe, kes loovad näiteks kurdide eesmärkidele truid assüürlaste parteisid. Ühtsuse puudumine on suurte poliitiliste ja demograafiliste muudatuste valguses, mis nn daeshi-järgses kaoses Iraagis aset leiavad, tõsine väljakutse.

Suurim assüürlaste poliitiline jõud on Assüüria Demokraatlik Liikumine (ADL), kohalikele Zowaa, mis on oma olemuselt tugevalt rahvuskonservatiivne erakond. Nende nõudmised keskenduvad rahvusvähemuste õigustele, maavaidlustele, kultuuri ja keeleautonoomiale, väljarännanutele tagasitulemiseks sobivate tingimuste loomisele ja eelkõige selgete piiridega Niinive omavalitsuse väljavõitlemisele Iraagis, mida aktsepteeriks nii KO kui keskvõim. Selle saavutamiseks on eelkõige vaja rahvusvaheliselt kaitstud tsooni, rõhutavad enamus ADLi poliitikuid.

ADL-il on ka sõjaline tiib- Niinive Tasandiku Kaitseüksused (NTKÜ). Selle sõjaväelased ütlevad, et relvastuda tuli, kuna neid kaitsta lubanud kurdi peshmerga ja Iraagi julgeolekujõud panid Mosulist daeshi saabudes lihtsalt plehku. „Lõpuks huvitab piirkonna kaitsmine ainult neid, kelle oma see piirkond on,“ kinnitab Saher Golla, ADL-i Alqoshi linna juht. „Ameeriklased treenivad meid, aga andsid vaid natuke kergerelvastust, ülejäänu oleme annetuste eest ise ostnud,“ näitavad nad mulle oma relvaladusid, milles peamiselt Vene ja Hiina toodang. „Vajame meeleheitlikult lääne toetust – eriti poliitilist survet KO-le ja Iraagi keskvalitsusele, et nad meie kui põlisrahva õigusi oma maadele ja ajaloolistele elupaikadele tõsiselt võtaksid ja õigussüsteem toimiks,“ viitab ta korduvatele juhtumitele, kus kurdid kristlastelt ebaseaduslikult võetud maid ka siis ei vabasta, kui kohus selleks otsuse teinud on.

„Hädasti on vaja ka materiaalset toetust – meie inimesed mobiliseeruksid, aga meil pole vahendeid, et neile maksta või varustada,“ seletab Gevara Zaya, NTKÜ poliitilise planeerimise juht ja ADL liige. Lääneriikidest on avaldanud soovi kristluse nimel Iraaki sõdima tulla terve hulk kristlastest fanaatikuid, kelle eesmärk on islamiga sõdida. „Me oleme kõik tagasi lükanud, sest meie võitlus pole usuvõitlus. See on etniline võitlus ja me tahame seda ise teha. Nõuame oma ajaloolist õigust, meil pole probleemi moslemitega koos eksisteerida nagu oleme juba sajandeid seda teinud,“ ütleb ta resoluutselt.

NTKÜ relvastatud eskordi saatel sõidame ringi aladel, mis kuulusid enne daeshi assüürlastele. Alqosh on imearmas liivakivist ja adoobidest ehitatud pastelsetes toonides linnake, mille ümber laiuvad kevadiselt rohetavad viljapõllud, kus õõtsuvad moonid rütmilises harmoonias. Õhus on kerge kevadine soe tuul. Hormizdi kloostrist avanev vaade Niinive väljadele on hingematvalt kaunis.

Kõige selle ilu keskel haigutas front, mida markeerib senigi daeshi kaevatud robustne piirikraav linnast umbes 10 km kaugusel. Mosuli maanteed mööda põgenesid Tel Usqufi ja Batnaya elanikud Alqoshi ülepeakaela, hea, kui dokumendid jõuti kaasa võtta. „Meil oli nii ilus maja,“ ütleb mulle Odrana pagulaslaagris väikeses konteineris elav vanaldane naine väsinult higi pühkides, haiget lapselast süles õõtsutades ja mulle teed pakkudes. Ta hääles on närbunud lootusega segatud külalislahkus nagu paljudel põgenikel, kui nad oma kodudest räägivad. Keegi ei taha uskuda, et nad enam kunagi oma maju tagasi ei saagi. „Olime nädal aega mu poja pulmadeks süüa valmistanud, kõik oli valmis. Järgmisel päeval pidid pulmad olema. Õhtul saime teada, et daesh tuleb. Kahe tunniga kõik põgenesid. Need neetud said meie maja koos pidulauaga,“ jutustab naine, kes juba 2 aastat on elanud koos poja perega seitsmekesi palavas metallkastis. „Meil kasvab maja ees viinapuu, paremaid marju ei leia kusagilt. Pakun sulle omatehtud veini, see on nii magus,“ lubab ta siira soojusega. Vaatan ta allaheitlikku naeratust ja tunnen, kuidas mul tõuseb nutt kurku.

Daesh läks, kurdid tulid

ADL liikmete suurim mure on suhted Kurdistani Omavalitsusega, kuigi minu meelest ajavad mõlemad oma rahvuslikke huve taga Lähis-Idale omase ülemäärase kompromissitusega. Peshmerga ja KO pole Mosulist põhjas eriliselt varmad välismaa ajakirjanikele näitama, et Niinive alad on sisuliselt pooleks jagatud. Kuigi juba paarikümne kilomeetri kaugusel Mosulist on daesh välja tõrjutud, on kristlaste linnad endiselt hoopis kurdide kontrolli all. Peshmerga väitel on assüürlaste tagasi laskmine linnadesse turvalisuse kaalutlusel tõkestatud. „Teie enda huvides on parem, kui te sinna ei lähe,“ on vastus ka mulle, kui ma luba taotlen. Muidugi, daesh on jätnud maha hulgaliselt miine, pommilõkse ja mineeritud tunneleid ja paljud majad on vabastamise käigus maatasa pommitatud ja selle aasta jooksul on ka mitmeid kurdi ajakirjanikke vabastatud aladel miinide tõttu surma saanud. Mina aga olen otsustanud minna. Samuti on mulle on selge, et mu võõrustajaid frustreerib, et nad peavad omaenda linnadesse minekuks – ükskõik mis seisus need ka poleks – kurdide armulikkusest sõltuma. Kõiki tutvusi mängu pannes asutakse mind smuugeldama ja Lähis-Ida kaosele omaselt saabki õigeid niite tõmmates mind teatud ette kokku lepitud kellaaegadel, mil peshmerga mehed „mind ei näe,“ ebaseaduslikult läbi sõjaliste kontrollpuntide. Kui sellist terminit nagu ebaseaduslikkus sellistes julgeolekutingimustes üldse kasutada saabki – nagunii kehtib ainult tugevama ja kavalama õigus. Me sõidame Tel Usqofi, seejärel Batnayasse.

daehi propagandat, mis ülistab Islamiriigi igavikulisust ja Allahi suurust, näeb kõikjal kristliku Batnaya majaseintel. „Näe, siia uksele on kirjutatud: „Täna on rist meie jalge all,“ seletab Eramia tasasel allasurutud häälel, osutades järjekordsele araabiakeelsele lausele kiriku abihoone seinal, kui me tontlikult vaikses, sürreaalselt tühjas Batnayas kahjustuste suurust dokumenteerime, daeshi tunneleid uurime ja ringi luurame. Imelik on siseneda majja, laskuda ühte daeshi tunnelitest ja kujutada ette, mis minust saaks, kui need inimesed korraga seal majas tagasi oleks. Ei ole ilus ettekujutus.

„Kusjuures, pooled siinsetest purustustest on muide peshmerga tehtud, nad lasid kohati niisama igavusest meie majade pihta märki, kui daesh läinud oli. Läks daesh, tulid kurdid. Nüüd tahavad nemad kõik ära võtta.“ Ta usaldamatus ja pessimism põhineb pideval ajaloolisel armutusel, mida unustada ei suudeta. Vaid pääsukesed sidistavad mahajäetud linna kuldses päikesepaistes muretult. Tundub, et ainult neil pole vahet, kas linnas on daesh, kurdid, kristlased või üldse mitte kedagi.

Rahvakilluke maailmapoliitikas

Ajakirjanduses leiab ikka ja jälle käsitlusi sellest, et assüürlastest tahetakse Iraagis lahti saada eelkõige nende kristluse tõttu. Kuid nüüd, kus daesh lähiajal Mosulist välja tõrjutakse ja assüürlaste asulad selle äärealadel enamuses vabastatud on, on asi endiselt lahendusest kaugel. Pan-arabismi hiilgeaegadel ja Husseini ajal kurde, turkmeene ja assüürlasi arabiseeriti. Nüüd on aga vana probleem esile kerkinud uuel kujul- iseseisvuslootuses suruvad oma kultuuri, poliitikat ja keelt peale kurdid. Iraagi põlisrahva assüürlaste assimileerimine ja nende maade krabamine jätkub.

Arutame assüürlaste poliitilisi ambitsioone Ashur Sargon Eskaryaga, kes juhib piirkonna suurimat humanitaarabiorganisatsiooni. Tugi neile tuleb assüüria diasporaast üle maailma. Nad on asutanud üle kolmekümne omakeelse kooli, ehitavad küladesse niisutuskraave, jagavad söögiabi, teevad koostööd noorte ja- naisorganisatsioonidega ja esindavad oma huve maailmadiplomaatias. Ta on siiralt huvitatud mu nägemusest kurdidega mingisuguse kompromissi leidmisest, sest praegu on ADL kurdidele maade kaotamise hirmus liitlaseks valinud nõrga ja iseenda probleemidesse uppuva killustunud keskvõimu. Kui osutan, et minu meelest on mõlema huvidel ühisosa olemas, muutub ta mõtlikuks. „Võib-olla küll. Kui me oleksime enamuses, ehk käituksime isegi nagu kurdid.“

Assüürlaste uhkuses, maailmakuulsas Nimrudi linnas ja kindluses, mille daesh maatasa tegi, ning Mar Behnami and Marth Sarah’ süüria katoliku kloostris, kus daesh on hävitanud hindamatuid kultuurimälestisi, tabab teda vaatamata kõigele võidurõõm. „daesh ütles, et Nimrudi lammutamine on märk kristlastele, et neil oma ajaloolistele aladele enam asja ei ole. Aga näed – nemad on läinud ja meie oleme tagasi! Kui meid toetatakse, ehitame selle kõik siin üles!“ ütleb ta optimistlikult ja ma tahan teda väga uskuda. Lähis-Idas on usk see, mis sureb viimasena.

Kuid kõik pole nii positiivsed. Baghdeda NTKÜ juht, kergelt kõva kuulmisega kuuekümnendates tüüakas sõjamees, on võõramaise naise siirast huvist heldinud. Jutustades mulle pooleldi purustatud Baghdeda linna läinud ilust ja harmoonilisest elust, ta hääl valjeneb ja sõrmed mudivad klõbisevaid ristiga palvehelmeid. Kuid see ei varja, et eaka sõduri silmad on reetlikult läikima löönud. Viimaks ta hääl murdub: „Me ei taha ju mitte midagi ebaloomulikku! Me tahame oma inimesi meie maale tagasi!“ Ta rehmab kohmakalt käega, pühib parkunud põskedelt suured pisarad ja tõuseb kange seljaga mulle otsa vaatamata püsti. „Aitäh et tulid, et meie vastu huvi tundsid,“ pobiseb ta nina luristades. „Ehk keegi loeb su reportaaži ja saab meid aidata,“ ütleb ta lootusetu häälega, tõuseb püsti ja väljub toast. Jään tema abilistega tummalt istuma.

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development. Artikli toimetatud versioon ilmus Eesti Ekspressis.