“Eestlaste toel keskkooli” – Mai Mikkelsaar

Zuure Eastwood Zobil õpib Põhja-Ghana mainekas Notre Dame’i keskkoolis 11. klassis. 18-aastase noormehe vanemad on eakad põllupidajad ning peres kasvab lisaks veel 4 õde-venda. Põllusaadustest piisab pere toitmiseks, aga mitte müügiks, seega on Eastwood tänulik Eesti organisatsioonile MTÜ Mondo, kes teist aastat toetab tema õpinguid Tarkusefondi stipendiumi kaudu. Praegu on Eastwood oma lennu parimate õpilaste seas, tulevikus unistab ta ajakirjanikutööst või juristiks saamisest.

Notre Dame on katoliikliku kiriku juurde kuuluv erakool, kus käib umbes 300 õpilast. Noormehe sõnul tegid tema vastuvõtu võimalikuks piirkonna parimad põhikooli lõpueksami tulemused ning suunajaks ja toetajaks olnud õpetaja Pascal. See matemaatikaõpetaja leidis pärast tunde aega vestlemiseks ning kuulamiseks ja viis läbi lisakonsultatsioone ka loodusõpetuses, inglise keeles ning ühiskonnaõpetuses. Kõigele sellele lisaks ostis härra Pascal Eastwoodile kolme põhikooliaasta jooksul ka õppematerjale, riideid ning süüa, mida poisil kodust alati saada ei olnud.

Lisaks Eastwoodi taotlusele laekus 2015. aasta novembris MTÜ Mondo Ghana partnerorganisatsioonile 52 stipendiumitaotlust, millest 23 sai rahuldatud. Motivatsioonikirjad, mis avaldustega kaasas käisid, andsid aimu väga keerulistest perekondlikest lugudest: mõne õpilase vanemad on surnud nõnda varakult, et laps ei mäleta neist kumbagi, mõnda on kasvatanud kolme viimase aasta jooksul kolm erinevat sugulast, ühe lapse peres kasvab 16 õde-venda ning vanemad peavad valima, keda nende seast kooli saata (kõigi koolivorme ei jaksa vanemad osta ning põld ootab töökäsi), järgmine mainib, et saab kaks korda päevas söönuks vaid siis, kui hommikust midagi üle jääb. Kaksikvendade Maxwelli ja Mathiew’ vanemad on küll elus, kuid alkoholilembene isa saab turukauba vedamise eest ebaregulaarset tasu ning poisid on pidanud ise hakkama saama. Põhikoolieksamitele registreerumise eest tasumiseks möödusid nende argiõhtud ja nädalavahetused ohtlikes ebaseaduslikes kullakaevandustes või kivimurdudes töötades. Surmaga lõppevad õnnetused neis kohtades on aga sama sagedased kui lapstööjõu kasutamine. Kõik need lood on pärit õpilastelt, kes raskustest hoolimata on põhikooli lõpetanud piisavalt kõrgete tulemustega, et osutuda stipendiumi väärilisteks.

Eriti raske on järjepidevalt õppida tüdrukutel. Kui koolipäeva lõppedes lähevad noormehed koju ning saavad võimaluse õpitut korrata või kodutöid teha, siis neidude kodused tööd on seotud majapidamisega: põranda pühkimine, riiete ja nõude pesemine, söögi tegemine, õdede-vendade kasimine. Neiud on oma (kasu)emadele abitööjõuks ning romantilisi tuhkatriinulikke imesid esineb harva. Mõned neiud, kes proovivad kooliks lisaraha teenida, käivad naabritel abiks koristamas või töötavad poes müüjatena. Töö tõttu kuhjuvad aga koolist puudutud päevad, väsimusest tekivad keskendumisraskused ning mõnest töösuhtest kasvab välja midagi enamat — teismeliste rasedus ning alaealised pruudid on endiselt sagedane nähtus.

Millicent on neiu, kelle vanemad surid varakult AIDSi ning kes elab pärast hooldajast vanaema traagilist hukkumist juba mõned aastad üksinda. Katsumustest hoolimata on Millicent jõudmas kodumajanduse erialal lõpusirgele — Tarkusefondi abil on ta saanud toetust kõigiks kolmeks aastaks kutsegümnaasiumis. Tüdrukute edulugusid siiski on, austus nende saavutuste vastu võtab sõnatuks.

Kui põhiharidus on Ghanas tasuta, siis gümnaasiumi aastane õppemaks jääb 100 € lähedale. Erakoolides ning riigigümnaasiumites on summa sarnane, kuid esimesse saavad sisse vaid parimad lõpetajad. Õppemaks aga ei sisalda endas õpikuid jm tarvikuid, mis eeldab lisaraha. Alternatiivina saab konspekteerida ning end täiendada raamatukogus, kuid see on aeganõudev. Lisaks peab igal gümnasistil olema kaks, mõnes koolis kolm koolivormi — ühte kannab, teine on pesus ning kolmas on pidulikeks sündmusteks. Eastwood rõhutab, et päevaplaan on tihe, internaadis on äratus kell 5.20 ning päev lõppeb viimaste konsultatsioonidega kell 22.30, öörahu algab tund hiljem. Sellesse pea 18-tunnisesse päeva jäävad tunnid, seminarid, ühiskondlik töö kooli aias ning katolikule koolile kohaselt palvused.

Töötanud viis aastat gümnaasiumis ning saanud kogemuse vabatahtliku haridustöötajana Ghanas, võin öelda, et kõnealused noored ei ole sugugi vähem töökad ja targad kui eesti gümnasistid, nad ei ole ka rohkem töökad ega targad. Tegu on noortega nagu noored ikka, kes otsivad võimalusi ning teevad valikuid. Siiski, mitte nii üllatuslikult, on neil elukohast ning koduriigist tulenevalt vaja meie noortega sarnaste unistuste elluviimiseks võidelda erinevas suuruses deemonitega. Miks mitte neid selle juures aidata.

MTÜ Mondo Tarkusefond on loodud hariduse edendamiseks ja tublide õpilaste toetamiseks Mondo sihtriikides. Juba kolmandat aastat käivad Tarkusefondi toel keskkoolis või ametikoolis noored aafriklased, kes on kõrgete tulemustega lõpetanud põhikooli ja vaatamata majanduslikele raskustele soovivad haridusteed jätkata. 2015/16. õppeaastal sai Mondo stipendiumi 17 tüdrukut ja 26 noormeest Ghanas ja Keenias. Keskmine toetussumma 100 eurot. Sel aastal kogub Mondo Tarkusefondi toetust ka Birmasse külalaste õpilaskodule Šani osariigis ja Fatima Zahra nimelisele tüdrukutekoolile Ida-Afganistanis.