Humanitaarabitöötajad ei peaks tegema oma tööd elu hinnaga

Samal ajal kui poliitikud räägivad võimalikust rahust Ukrainas, saadab Venemaa Ukraina linnadesse uusi pomme, mis hävitavad, vigastavad, tapavad. Humanitaarabi – olgu see siis meditsiiniline tugi, toiduportsjon või kiire evakuatsioon rindejoonest turvalisemasse paika – aitab sõjas päästa elusid. Paraku on just humanitaarabi valdkond see, mille enda elujõud viimastel aastatel nii rahaliselt kui rahvusvaheliste kokkulepete mittejärgimise tõttu on kriitiliselt kahanenud.

Triinu Ossinovski
Mondo juhatuse liige

Eile tähistasime rahvusvaheliselt humanitaarabi päevana, mille eesmärk on tähelepanu juhtida valdkonna globaalsetele väljakutsetele ning märgata humanitaarabi töötajate pühendumust ja panust. Käesoleval aastal on ühe prioriteetteemana fookuses globaalse solidaarsuse kasvatamine. ÜRO humanitaarabi koordineerimise büroo (OCHA) peasekretär Tom Fletcher on öelnud: „Me oleme hetkel konflikti, tehingulise poliitika, isekuse, lõhestatuse ja polariseerumise ajastul. Ja globaalne solidaarsus – meie tegevuse elujõud – on ohus.“

2025. aasta on olnud humanitaarabi sektoris erakordselt raske. Seisame maailmas silmitsi rekordarvu kriisidega, mis tähendab, et humanitaarabi vajadused on viimastel aastatel tohutult kasvanud – humanitaarabi vajab ligi 190 miljonit inimest. Samal ajal on aga rahastus ootamatult ja järsult vähenenud, seda peamiselt Trumpi administratsiooni otsuste tõttu, mis on viinud sektorist poole aastaga üle 30% rahastusest.

Vajadused on aga viimastel aastatel kasvanud. Solidaarsus ja võrdsetel alustel abi saamine on seda olulisemad, kuid ka need aluspõhimõtted on löögi all. Meist keegi ei tahaks hakata tegema keerulisi valikuid, kellele elupäästvat abi osutada ja kellele mitte, kuid tugev alarahastatus ei jäta sektorile muid võimalusi. Pingutame kogu sektorina, et iga euro, mis meil on võimalik abivajajatele toetuseks suunata, oleks maksimaalselt ja vajaduspõhiselt kasutatud.

Meid ei tohi käsitleda sihtmärkidena
Humanitaarabi osutamise eesmärk on inimelude päästmine ja kannatuste leevendamine relvakonfliktide, looduskatastroofide või muude kriiside ajal ning inimväärikuse kaitsmine olenemata inimeste rahvusest, soost, usust, poliitilistest vaadetest või muudest tunnustest. Humanitaarabi sektoris saame oma tööd teha, kui meile kehtib kaitse kriisides, kui võitlevad osapooled ei kohtle meid kui sihtmärke. Sama peaks kehtima ka tsiviilisikutele, keda tuleb sõjalistes konfliktides säästa.

Nii nagu eeldame, et meedik peab võimalikult kiiresti patsiendini jõudma, suutma talle abi osutada ja tundma ise end turvaliselt seda tehes, peaksime me nägema ka humanitaarabi töötajaid ning nende panust. Meie sihtrühmaks on inimtekkelistes või looduse poolt tekitatud kriisides kannatavad tsiviilisikud. Ülesandeks on neid kõiki samaväärselt aidata, pakkuda neile elupäästvat abi. Olgu see siis puhas joogivesi, külma ja vihma eest kaitsev telk või kiire evakuatsioon rindejoonest turvalisemasse paika.

Meie töö eripäraks on aga see, et kontekst, kus töötame on alati moel või teisel keeruline ja ohtlik. Meid – humanitaarabi töötajaid – on tööd tehes kaitsnud rahvusvaheline humanitaarõigus, millest on aegade jooksul paljuski kinni peetud, kuid kahjuks mitte alati.

Viimase pea kahe aasta jooksul oleme näinud Gazas sõjategevust, mis eirab rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtteid. Oleme näinud, kuidas humanitaarabi reguleerivale seadusandlusele ja aluspõhimõtetele vilistatakse. Õigemini, töötatakse vastu. Seal toimuv on humanitaarkatastroof, kus nii abiotsijad kui – osutajad on paraku Iisraeli sõjaväe sihtmärkideks.

ÜRO erikomitee, Piirideta Arstide, Amnesty Internationali, B’Tselemi, Iisraeli Arstid Inimõiguste eest, Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni, paljude genotsiidiuuringute ja rahvusvahelise õiguse teadlaste hinnangul paneb Iisrael Gaza sektoris toime genotsiidi palestiinlaste vastu, jätkates piirkonna blokaadi, sissetungi ja pommitamist.
Niivõrd nimekate ja kohapealset olukorda monitoorivate organisatsioonide vastav kahtlus või hinnang on äärmiselt murettekitav ning oleks vajanud kohest sekkumist, mida humanitaarabi sektorile kahjuks Iisraeli riigi poolt ei võimaldatud.

Gazas toimuv on inimtekkeline ja lahenduse võti peitub rahvusvahelistes riikide vahelistes kokkulepetes. Ka sõjategevuse Gazas saab lõpetada riigitasandi otsusega. Humanitaarabi sektor on rahvusvahelise humanitaarõiguse eestkostja, kuid rahvusvahelised poliitilised otsused ei ole meie mandaadi osa. See vastutus lasub riikidel. Samuti on humanitaarabi sisse lubamise ja tsiviilisikutele elutähtsa abi osutamise lubamise otsus riikide või sõdivate osapoolte teha.

Humanitaarabi sektor on valmis abi andma, kuid saame seda teha vaid siis, kui piirid Gazasse avatakse ja humanitaarabi töötajad ei ole Iisraeli sõjaväe sihtmärkideks. Täna me seda oleme. Sellest hoolimata on humanitaarabi töötajaid, ka Euroopa meedikuid, logistikuid jt, kes enda elu ohtu seades Gazas tsiviilisikuid abistmas. Nad ei peaks seda tegema enda elu hinnaga.

Uus rahvusvaheline kord?
Ka Ukraina täiemahulise sõja puhul tuleb rääkida humanitaarõiguse mittejärgimisest ja Venemaa poolt korda saadetud sõjakuritegudest. Nii sõjavangide piinamine, okupeeritud aladel elavate tsiviilisikute õiguste piiramine ning vabaduse võtmine ja Ukraina laste küüditamine on lubamatud sõjapidamises rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt. Ka see kõik sünnib meie silme all, ilma et meil oleks võimalust seda muuta humanitaarabi töötajatena.

Ukraina ja Gaza pretsedendid, lisaks paljudele unustatud kriisikolletele, rajavad täna teed uuele rahvusvahelisele korrale humanitaarabi andmises, mille kehtestumisest ei ole meist mitte kellelgi võita. Ka Euroopa Liidu välispoliitika juht Kaja Kallas rõhutas mais toimunud Euroopa humanitaarfoorumil, et solidaarsus on üks kõige peamisi universaalseid väärtusi, mida tuleb hoida ja humanitaarkriiside lahendamine peab olema meie kõigi ühisasi ajada. Sõjas olevate poolte karistamatust ei tohi me tolereerida.

Ka meie võime olla ühel päeval need, kes abi vajavad. Kas me sooviksime, et elu raskeimal tunnil ei tuleks keegi appi, sest meid ei peetud piisavalt oluliseks või häälekaks? Kas me siis tahame, et maailm vaataks otseülekannetena pealt kuidas meid näljutatakse, piinatakse? Jälgiks story´des ja reels’ides, kui oleme olukorrast tulenevalt kaotanud pea kogu inimväärikuse.

Hetkel näib, et me just sellist maailma ehitamegi, kui laseme solidaarsuse ja võrdsuse printsiipidel kaduda, rahastusel langeda ning ei näe enda riigil rolli nende teemade eest seismisel, nende inimeste eest seismisel, kes selgelt täna vajavad meie abi ning häält, et me nende eest seisaksime.

Lugu ilmus Eesti Päevalehes.