Kaks kanget eestlannat Keenias

Tekst ja foto: Ave-Marleen Rei

On novembri keskpaik. Eestis purustatakse kuumarekord – 12,3 kraadi. Lääne-Keenias on päevane temperatuur üle 25 kraadi ja nii kogu aasta. Päevavalgust on alati kaksteist tundi ja aastaaegu on nelja asemel kaks – märg ja kuiv. Selles täiesti teistsuguses kliimas ja kultuuris on kanda kinnitanud kaks täiesti erinevat eestlannat.

Hanna-Marta Lunge on otsekohese olekuga 28-aastane toitumisnõustaja, õppinud sotsiaaltööd ning töötanud Tallinna Lastehaigla psühhiaatriakliinikus söömishäirete osakonnas. Ester Väljaots on kareda hääle ja laia naeratusega 56-aastane koolitaja, kes on õppinud pedagoogikat ning pidanud hunt kriimsilma seitset ametit – metsakonna tulevalvur, Eesti Aidsi Keskuse psühholoog, Eesti Akadeemilise Seksoloogia Seltsi asutajaliige jne. Viimased 20 aastat on Ester põhiliselt tegelenud supervisiooniga. Vaatamata suurele ea- ja erialaerinevusele ühendab neid nüüd nende teine kodu, Shianda küla ning vabatahtlik töö.

Shianda on Keenia ääremaa. Nii nagu Euroopaski on raske pealinnast kaugel olevaid alasid järje peale aidata, nii on see ka Keenias. Erinevus on selles, et Euroopas on äärealade kaasamiseks enamasti olemas riiklikud programmid, Keenias on need alles arengujärgus. Nii saavad oma väikese osa inimeste argielu edendamiseks anda vabatahtlikku tööd tegema tulnud eksperdid. Ehk siis just sellised inimesed nagu Hanna ja Ester.

Shiandasse saabudes ei hakka varem Euroopast kaugemale reisinud inimesele esialgu midagi erilist silma. Suur tee, mida ääristavad punaka liivakattega rajad, kus sagivad läbisegi jalakäijad ning tasulist transporditeenust pakkuvad mootorrattad ehk kohalikus kõnepruugis boda-bodad. Õhus on tunda lõkkesuitsu (süüa tehakse enamasti lahtisel tulel). Teeääred on täis erinevaid käepärastest vahenditest ehitatud poekesi ja teenusepakkujate putkasid. Pakutakse kõike – metallitööst 4G internetini välja. Turupäeval saab sellesama punase liivakattega raja pealt osta nii madratseid, tekke ja patju kui tomateid, sibulaid ja chapatisid (kohalikud pannkoogilaadsed leivad). Shianda keskus erineb aga suuresti väiksematest ümbruskonna kogukondadest – seal elavad inimesed savist ehitatud elektrivalguseta majakestes. Lapsed magavad sageli paljal põrandal, nad ei saa endale lubada kingi ega rohkemat kui ühte toidukorda päevas.

Juba kümnendat aastat toetavad eesti eraannetajad selle piirkonna lapsi makstes nende koolitasusid ning aidates soetada koolivorme ja õpikuid. Ilma selle abita lapsed kooli minna ei saaks. Toetades lapsi selgus aga, et toetada tuleks ka nende vanemaid ja kogukondi laiemalt. Siin tulevadki mängu Hanna, Ester ja veel mitmed teised vabatahtlikud oma panusega.

Milline on vabatahtliku eksperdi töö Keenias, või parem oleks isegi küsida, milline on näiteks üks tavaline tööpäev? Hanna sõnul on vabatahtliku töö üks võlusid, et tavalist tööpäeva ei olegi olemas: „Vabatahtlik on suuresti iseenda peremees ja tegevusi planeerides saab endale tekitada mitmekesisust.“ „Minu arvates on vabatahtlik nagu keskastme juht,“ lisab Ester. „Ühest küljest oled sa vastutav sind lähetanud ja vastu võtnud organisatsioonide ees ja teisest küljest pead suutma kaasata enda sihtgruppi kogukonnas.“

Päev, mil Hannat tema töö juures saadame, algab turulkäigu ning kõrvitsaostuga. Lisaks tuleb hankida porgandeid, küüslauku ja sibulat. Ei, Hanna ei osta endale lõunasöögimaterjali. Tal on plaanis hoopis ühine kokkamine kogukonna naistegrupiga. Tegemist ei ole esmakordse ettevõtmisega, kokku on ta korraldanud juba 25 kokkamist umbes 300-le osalejale ja peaaegu alati said osalejad lisaks uutele teadmistele ka kõhud täis.

„Kuna meil selleks eraldi rahalisi vahendeid ei olnud, siis leppisime kokku, et mina toon midagi kaasa ja nemad haaravad ka oma põllult midagi sobilikku. Alguses paluti minult ikka et too jahu ja õli, jahu ja õli. Ma siis tõin ja nemad tõid omalt poolt kõrvitsalehed. Pidi ikka kõvasti nuputama, et mida sellisest algmaterjalist kokku teha saab. Mõne ühise kokkamise käigus sain ka selliseid pilke – et kas teie seal Eestis siis sellist veidrust söötegi?? Aga isegi kui toit ei tulnud välja, siis rääkisime ikkagi sellest, et oma söögilaua rikastamiseks tasub proovida ja katsetada erinevaid koostisosi,“ räägib Hanna.

Kohalik toidukultuur on üsna ühekülgne. Nii nagu veel veidi aega tagasi ei kujutanud eestlane oma elu ilma kartulita ette, nii ei saa Keenias keegi kõhtu täis ilma maisijahust pudru – ugalita. Ainult süsivesikutest toitudes võivad aga tekkida nii ala- kui ülekaal. Seekordse kokkamise käigus valminud kõrvitsapüreesupp on aga täis vitamiine. Täisväärtuslikust toitumisest räägitakse Keenias küll koolilastele, aga traditsioonilises külakogukonnas elavad naised pole toidupüramiidist midagi kuulnud. Samuti võib neile tulla uudisena see, et liigne sool ja õli või karastusjoogid ei ole tervislikud. Meile nii kergesti kättesaadav info ei ole lihtsalt kaugematesse kantidesse veel jõudnud. Hanna on lisaks ühistele kokkamistele töötanud ka kohalike tervisekeskustega pidades loenguid hügieenist, HIV-ist ja sellest, kuidas õige toitumise abil tervis korra hoida.

Mida sisaldab endas aga Estri tööpäev? Alustagem algusest, ehk kuke kiremisest – sellega koos ärkab ka Ester, teeb hommikul esimese asjana kohvi, seejärel seljaharjutusi ning valmistab kaerahelbeputru. Hommikud algavad kiirustamata, sest kui sul pole majapidamises kraani voolava veega, siis võtavadki kõik toimetused natuke rohkem aega.

Tööülesannete puhul jäi Ester Keenias nagu Eestiski hunt kriimsilma seitsme ameti juurde. Nii jõudis ta oma lähetuse raames remontida kohaliku õmbluspoe, monitoorida kanakasvatuse ja inkubaatorite olukorda, viia lapsi ekskursioonile ja korraldada koolitusi, kus poogiti kokku 104 puud (avokaadod, mangod ja sidrunipuud). Just puude pookimise koolitusi peab Ester oma suurimaks saavutuseks, sest see oli teema, mis kohalikke endid kõige enam huvitas. Seda, mitu nendest 104 puust kasvama läheb ning kogukonnale vajalikku toodangut hakkab andma, Ester oma silmaga ei näe. Selleks ajaks peab ta juba Eestis tagasi olema.

Mis siis ikkagi ajab inimese teise maailma otsa tegema tööd, mille tulemusi ei pruugi ise nähagi? Tundub, et enamasti juhtub see siis, kui isikliku ja/või tööelu verstapostide vahele tekkib pisike tühimik. Hanna oli vabatahtlikku positsiooni konkurssi nähes just vähendanud oma koormust Eestis. Ester soovis pärast oma isa pikaajalist haigust ja siitilmast lahkumist anda endale võimaluse raske eluetapp selja taha jätta. Oma töö tulemuste mittenägemise üle Ester ja Hanna ei kurda. Muidugi on raske mõõta, kas hügieeni ja tervisliku toitumise jutud jäävad inimestesse püsima ja nad sellele vastavalt ka oma harjumusi muudavad. Muidugi on keeruline ette näha, kas esimesele pookimisele järgnevad teine ja kolmas kogukonna enda initsiatiivil. Vabatahtlikud kordavad nagu ühest suust, et võib-olla on oma töö tulemuste nägemisest hoopis tähtsam enda sisemine areng. Ja samuti kordavad mõlemad, et kindlasti tulevad nad tulevikus Shiandasse tagasi, et näha armsaks saanud inimesi ja kuulda, kuidas kohalik elu edeneb.

Isiklikust arengust rääkides toob Hanna välja esinemisjulguse: „Mulle ei meeldinud rääkida avalikusse ees või olla tähelepanu keskpunktis, ikka läksin üleni punaseks ja pabistasin hirmsasti. Siin olen sellest üle saanud.“ Ester, kes polnud varem arengukoostöö valdkonna ega ka Aafrikaga üldse kokku puutunud, nautis väga lähetuseelseid koolitusi, mis sisaldasid elemente esmaabist kuni inimröövini.

Mõlemad naised on õppinud, kuidas tulla toime emotsionaalse stressiga, mis tekkib nähes aeg-ajalt lapsi väga raskes seisus. „Üks maandaja on muidugi omavaheline rääkimine,“ ütleb Hanna. „Ja ka mustal huumoril on selles kontekstis oma kohta täiesti olemas.“

Esteri sõnul on tema õppinud stressivabamalt elama. „Minu jaoks on see siin sanatoorium. Soe, kõik on teistsugune. Tundub, et siia tulles kirjutasin endale kuuekuuse ravikuuri, et sellest, mis maha jäi, taastuda. Muidugi on mul konkreetsed tööülesanded ja kohustused. Ometi on alati murelik eesti elu nagu pausi peal. Olemine on zen, olemine on tunnetamine,“ ütleb ta.

Kuidas on aga lood kultuuriliste erinevustega ning nendest tulenevate šokkidega? Päris šokkidest on Hanna ja Ester pääsenud ja kultuurilistele erinevustele keskendumise asemel otsivad nad pigem ühisosa. Küll aga tõdevad mõlemad, et tööalastele tegevustele on sageli takistuseks erinevused inimeste vahelises kommunikatsioonis.

„Suhtlustasandil öeldakse sulle siin tihti seda, mida sa tahad kuulda. Kuna sa oled tulnud aitama, siis ei taheta sind solvata ja antakse „õigeid vastuseid“. Kuni selleni välja, et öeldakse, et saame küll homme kohtumisele tulla, aga tegelikult ei tulda, sest parasjagu on mingi pakiline põllutöö ees ootamas,“ räägib Hanna. Lahenduseks on järjepidev asjade selgitamine ja üle küsimine. „Peab suhtlema, suhtlema ja veelkord suhtlema. Sest ega see inimene, kes sulle nn „õigeid valesid vastuseid“ annab, arvab, et ta teeb kõik õigesti. Aga minul on ju vaja teada, mis tegelikult toimub.“

Esteri sõnul jäävad kultuurilised erinevused globaliseeruvas maailmas aina väiksemaks, ometi arvavad paljud eestlased ikka veel, et Aafrikas tantsitakse hommikust õhtuni rahvarõivastes ringi. „Seda Aafrikat ei ole juba 100 aastat enam,“ tõdeb ta „Ja isegi kui oled lugenud mõnda värsket ja põhjalikku reisiraamatut, siis ka see ei asenda kohapealset vahetust kogemust. Mina olen siin olles lugenud iga päev kohalikke ajalehti ja mind hämmastab kui suuri ja õigeid asju Keenia riik enamasti oma kodanike heaks teeb. Muidugi, areng võtab aega, aga see on pidev.“

Keelelised segadused.

Ester oli koos teise vabatahtliku, Juliega Keenia pealinnas Nairobis käimas ning nad soovisid külastada ka kohalikku Rahvusparki, kus saab lahtiste katustega autodega ringi sõites näha vabalt elavaid kaelkirjakuid, ninasarvikuid, lõvisid ja teisi liike.

Et Rahvusparki jõuda, tellis Ester Uberi. Juht ei saanud aadressist kohe aru ja helistas. Ester siis selgitas inglise keeles: „We are two white women infront of the hotel. We want to go and see the wild animals.“ Juht jäi siiski segadusse ja kui Ester sama juttu juba kolmandat korda kordama pidi hüüdis ta valju häälega telefoni: „We are two wild women and we want to see the wild animals.“

Selle peale pani taksojuht toru ära.

 

Tekst ilmus ajakirjas Eesti Naine, veebruaris 2020