Kas Ukrainas on ikka veel sõda?

„Kas Ukrainas on ikka veel sõda? Ei saa olla! Lehes ju midagi ei kirjutata!“. Nii reageeris saksa psühhoterapeudi Imke Hanseni vennapoeg, kui Imke rääkis talle oma tööst Ukraina kriisipiirkonnas. Jah, Ukrainas on ikka veel sõda. 2014. aastast alates kestnud konflikti tõttu on oma kodudest lahkunud ja mõnda teise Ukraina piirkonda elama asunud pea 1,5 miljonit inimest (UNHCR). Enamik nendest inimestest vajab tuge, rääkimata nendest, kes kriisipiirkonnast ei lahkunud ja püüavad hakkama saada vaatamata lõhutud teedele ja kodudele, puuduvatele töökohtadele, teenustele ja transpordile ning lagunenud koolimajadele.

Muidugi on Ukrainas palju erinevaid organisatsioone, kes tegelevad kriisipiirkonna elanike ning sisepõgenike toetamisega. Üks nendest paljudest on Vostok SOS – sisepõgenike endi loodud organisatsioon, mis tegeleb nii praktilise toidu-, meditsiini- ja juriidilise abiga kui ka psühhosotsiaalsete tugiteenuste ning hariduse edendamisega. Kohtume Vostok SOSi töötajatega Kiievis, kus asub nende peakorter, aga tegevused, millest jutt, toimuvad enamasti siiski kriisipiirkonnas.

Vestluse alguses selgub kohe, et Vostok SOSi heaks töötamine on ühteaegu nii töö, eneseteostus, teraapiavorm kui ka protest. Vostok SOSi psühhosotsiaalsete tugiteenuste juht Tatjana Dontsova oli enne sõja puhkemist Luganskis koduperenaine. 2014. aasta kevadel toimusid Donbassis protestid ja osalejaid hakati taga otsima ning arreteerima. Nii juhtus ka Tatjana sõbraga ning Tatjana otsustas oma pojaga põgeneda. 2014. aasta sügisel jõudis ta Kiievisse ja liitus juba tekkinud Vostok SOS meeskonnaga.

„Meie eesmärk oli võimaldada ukrainlastel endil kriisipiirkonna ukrainlasi aidata. Me avasime „kuuma liini“, nõustasime inimesi, kelle õigusi oli rikutud. Inimesed ei teadnud, mida teha, sest Ukraina politsei ja sõjavägi ei saanud okupeeritud aladel inimesi aidata. Me töötasime väga palju, ilma puhkepäevadeta, jäime kontorisse magama, sest kojusõidule ei tahtnud aega kulutada. Arvasime, et see on ajutine ja mida rohkem me töötame, seda kiiremini saab see kõik läbi…. Nüüd käib seitsmes aasta….“

Tatjana endine kodulinn Lugansk on okupeeritud, sinna jäänud inimesi on väga raske aidata.

„Muidugi võib küsida, et miks need inimesed sinna jäid, miks nad ei põgenenud. Aga see on nende kodu, nende maa, see on nende armastatud linn, nad ei taha maha jätta oma maja, oma aiamaad, võib-olla lilli. Need võivad olla imelikud, väikesed asjad, millest inimesed kinni hoiavad. Lisaks kardetakse, et ei leia mujal kohta, kus elada ja töötada. Praegu on okupeeritud alal propaganda väga tugev, koolis kasvatatakse lapsi nagu Nõukogude Liidus. Seal on komandandi tund, ei tohi õhtul väljas käia, ei tohi arvamust avaldada, kui see ei ühti ametliku jutuga. Suuremad lapsed, kes veel mäletavad vaba elu, tahavad ära sõita. Aga lastele, kes seal on sündinud, avaldab see propaganda muidugi mõju. Koolis ja lasteaias räägitakse, et Ukraina on vaenlane, tähistatakse militaarseid tähtpäevi, lapsed tulevad kooli sõjaväevormis, käsitlevad relvi…“

Tatjana sõnul ei ole Vostok SOSi töötajatel mingit võimalust okupeeritud alasid külastada, isegi lähedaste matustele ei saa minna – peetakse kinni ning süüdistatakse luuramises. Nii suunatakse oma tegevuste teravik Ukraina poolel olevale kriisipiirkonnale. Nagu juba mainitud, on elu selles piirkonnas ebastabiiline – väga raske on leida tööd, sest külades ja väikelinnades on enamik firmasid oma uksed sulgenud. Infrastruktuur on lõhutud, transport ei toimi hästi, puudu on arstidest, õpetajatest ja teistest erialaspetsialistidest. Lisaks kõigele sellele on sealsed inimesed kogenud sügavat traumat, nii ühiskondlikul kui isiklikul tasandil ja elavad jätkuvalt pidevas stressiseisundis.

Vostok SOS pakub kriisipiirkondade elanikele psühhosotsiaalset tuge koostöös MTÜ Mondoga, aga ka saksa organisatsiooniga Libereco. Imke Hansen, kellel on diplom psühhodraama meetodi kasutamises, koolitab piirkonna psühholooge ja õpetajaid ning töötab otse inimestega. Imke sõnul on inimeste traumateadlikkus väga madal ja nad tegelikult ei mõista, mis nendega toimub.

„See on üsna laialt levinud fenomen. Kui inimesel on kehaga probleeme, siis minnakse arsti juurde ja kui arst ütleb, et sa oled täiesti terve, siis kahtlustatakse, et tegu on mingi eriti haruldase haigusega, mida keegi ei suuda leida. Aga tegelikult on see vaimne trauma. Siin külades ei käida niikuinii arsti juures ja inimestel ei ole arusaama, et see, mis nendega toimub, on traumast tingitud. Pealegi on ühiskonnas levinud suhtumine, et sa pead ise endaga toime tulema. Suhtumine, et jah sa küll kogesid jubedaid asju, aga paljud teised kogesid midagi VEEL hullemat. Inimesed alahindavad enda kogemust, sest neile pole õpetatud teistmoodi. Sa võtad ennast kokku, sa ei anu abi järele. See läheb isegi niikaugele välja, et mehed ei suuda üldse luua lähisuhteid, sest lähisuhted baseeruvad vastastikul toetamisel ja abistamisel. Kui sa oled pidevalt kangelane, ei saa sinuga sõber olla. Tahetakse teha halva mängu juures head nägu ja vaikida sellest, mis on halvasti. Meie eesmärk on see vaikus murda. Selgitada, et sa pole tegelikult tugev, kui sa lased sellel leegil vaikselt põleda, sest see viib selleni, et sa hakkad jooma ja laste peale karjuma. Tugevus on, kui sa vaatad otsa sellele, mis on sinu sees ja julged abi vastu võtta. See nõuab palju koolitust ja aega.“

Imke sõnul kuuleb ta kohalike suust sageli, et nende ainsaks sooviks on, et sõda lõppeks. Tegelikult ei lõppeks probleemid koos sõja lõpuga koheselt, vaid jääksid püsima veel aastateks. Kuna probleemide lõppu ei paista ning abivajajate arv on alati suurem, kui see arv, keda suudetakse aidata, siis on frustratsioon kerge tekkima. Oluline on, et abistajad leiaksid motivatsiooni ka väikestes asjades.

„Muidugi tunnen ma väga sageli lootusetust ja abitust. Lootust taastab see, kui sa näed, et inimesel on tänu sinu tööle tõesti parem. Kui Luganskis olid metsapõlengud ja inimesed jäid kodudest ilma, siis kohtusin seal õpetajaga, kes ei suutnud enam rääkida. See on tegelikult üsna levinud reaktsioon traumale. Me töötasime 2,5 tundi ja pärast seda ta suutis jälle rääkida ja töötada. Kehapõhise teraapiaga on võimalik kiiresti häid tulemusi saavutada. Me saame aidata inimestel muutuda ja läbi nende inimeste saavad toetatud järgmised viis inimest. Meie tööl on mõju. See annab mulle lootust vähemalt järgmiseks kuueks kuuks.“

Imkele meeldib väga töötada õpetajatega, ühest küljest muidugi sellepärast, et töö nendega kandub edasi koolidesse aga ka sellepärast, et õpetajad on väga vastuvõtlikud ja uudishimulikud.

„Õpetajaid eristab teistest kriisipiirkonna inimestest see, et neil on täiuslik õigustus tulla traumakoolitusele. Sest nad ei tule sinna ju mitte enda vaid laste pärast. Kõik on nõus, et lapsed on traumeeritud, aga keegi ei tunnista, et mul endal on trauma. Õpetajad on kiired õppijad ja esialgsest skeptilisusest saab üsna varsti innukas koostöö. Sellised grupitööd võimaldavad neil ka omavahel kogemusi jagada ja tööpäeva pingeid välja elada.“

Kriisipiirkonna õpetajate toetamiseks ja inspireerimiseks käivitus Vostok SOSi eestvedamisel 2021. aasta sügisel ka uus vahetusõpetajate programm, mida toetab Mondo Eesti Välisministeeriumi abiga.

Pikk konflikt on viinud selleni, et kriisipiirkonnas pole piisavalt õpetajaid ja laste haridustase kannatab. Pole haruldane, et kehalise kasvatuse tundi annab keemia õpetaja või vastupidi. On mõistetav, et kriisipiirkonda tööle minna ei soovita – palgad on väikesed, riski eest keegi juurde ei maksa. Nii tekkis Vostok SOSil idee kaasata vahetusõpetajaid teistest Ukraina piirkondadest. Vahetusõpetaja tuleb kriisipiirkonna kooli vabatahtlikule tööle üheks kuuks, annab ainetunde, inspireerib kohalikke õpetajaid, jagab uuemaid metoodikaid ja tunnikavasid ning aitab kooli juhtkonnal näha asju teise nurga alt. Kahe aasta jooksul on plaanis kaasata 20 vahetusõpetajat.

Vostok SOSi asutaja Konstantin Reutski sõnul on sellel projektil palju laiem eesmärk kui ainult konkreetsete ainetundide katmine.

„Vahetusõpetajad toovad kaasa oma kultuuri ja traditsioonid, see on integratsioon eri regioonide vahel. See on väga tähtis, sest konfliktipiirkond on teistest piirkondadest isoleeritum. Ärme unusta, et Ukraina on väga suur maa ja vene propaganda mõjutab meid juba 20 aastat. Ukrainlased on ka väga paiksed, paljud inimesed ei lahku elu jooksul kordagi oma oblastist, vaatavad telekat ja usuvad seda, mida seal räägitakse. Lääne-Ukrainas levivad Donbassi kohta igasugu hirmulood. Kui me omavahel ei kohtu, siis need võimenduvad. Väga oluline on, et kriisipiirkonna lapsed ei tunneks ennast kõrvalejäetuna. Lääne-Ukrainast tulev vahetusõpetaja on neile nagu aken teise maailma.“

Vostok SOS kompenseerib vabatahtlike vahetusõpetajatele taskuraha, reisipiletid ja elukoha. Töötasu aga ei maksta. Seepärast ei ole vahetusõpetajate lähetused ka pikemad kui kuu, sest kuuks ajaks saab õpetaja oma töökohast võtta kas puhkuse või palgata puhkuse. Kostja tõdeb, et sellisele tööle suundub vaid kõrge missioonitundega inimene.

„See on sama küsimus, et miks inimesed tahavad mittetulundusühingutes töötada või miks inimesed lähevad rindele? Need peavad olema erilised inimesed, kes on valmis tegema ekstra sammu. Nad soovivad oma maa jaoks midagi ära teha, tuua sisse muutust. Meil õnneks on neid inimesi.“

Kahtlemata kuuluvad ka kõik Vostok SOSi inimesed just sellisesse kategooriasse. Küsimustele, millest sellised kõrge missioonitundega inimesed unistavad, võib muidugi vastata, et nad unistavad, et sõda lõppeks ning Ukraina territoriaalne ühtsus saaks taastatud. Aga sellele küsimusele võib vastata ka palju isiklikumalt, nii nagu Tatjana…

„Lugansk on aprikooside linn ja kevadel puhkeb kogu linn õide. Ma unistan, et saaksin taas näha aprikooside õitsemist oma kodulinnas Luganskis. Kui konflikt algas ja ma panin poja Kiievis kooli, siis direktor küsis, et kauaks te jääte ja ma vastasin, et mitte kauaks, kohe kui võimalik, lähme koju tagasi. Mu poeg oli siis 15, ta on nüüd 22. Olen jõudnud unistustest reaalsusesse ja minu poeg suure tõenäosusega Luganskisse ei naaseks. Aga ma unistan, et ma saaksin ise vabalt valida, millal sinna minna, kasvõi ainult selleks, et vaadata aprikooside õitsemist.“

Tekst: Ave-Marleen Rei

Ilmunud: Õhtulehes, 5.11.21