Kuidas osta ja tarbida eetiliselt?

Kuidas on võimalik, et tuhandete kilomeetrite kauguselt tuleva banaani kilo maksab vähem kui eestimaine või Poolast tulev õun?

Kristina Mänd, MTÜ Mondo vastutustundliku tarbimise eestvedaja

Vaatamata maailma üldisele arengule ja kasvavale keskkonnateadlikkusele muutub paljude riikide ja inimeste olukord hullemaks. Inimesed nälgivad, vett ei ole, rahvad ja loomaliigid kaovad. Kuidas leida selliseid arenguvõimalusi, mis ei toituks ainult vaesemate arvelt. Mõelgem mõnedele asjadele, mida tarbime iga päev: kohv, tee, banaanid, suhkrusisaldusega kaubad, puuvillatooted. Need tooted tulevad meile tuhandete kilomeetrite kauguselt üle maailma ja meil pole nendega isiklikku suhet.

Öeldakse, et keegi ei taha teada, kuidas tehakse vorsti. Lisame vorstile ka kohvi, mida hommikul joome, banaani, mille sõime, või pluusi, mis on praegu seljas. Liiga sageli tulevad need looduse hävitamisega saadud istandustest, kus töölisi ekspluateeritakse ning kus töötavad lapsed, selmet käia koolis ja mängida. See on ebamugav ja häiriv ning võib-olla seepärast me ei tahagi õiglase kaubanduse teemal palju rääkida või lükkame selle lahenduse tagasi väitega, et meist ei sõltu ju niikuinii mitte midagi, pannes vastutuse tootja, arenguriigi, tarnija või kaupluseketi õlgadele.

Maailm töötab nõudluse-pakkumise põhimõttel. Suurettevõtted vastutavad toodete eest, mida nad valmistavad, ja kauplused selle eest, mis meile poeriiulitel vastu vaatab. Aga tegelikult on ju tarbijad need, kes valitsevad maailma. Kliendid oskavad nõuda nii seda, mida pakutakse, kui ka seda, mis veel ei ole kättesaadav. Kliendid oskavad nõuda, kuidas üldse toodetakse. Järelikult on kliendi käes võim ja tema otsustab, mida pakutakse.

Otsustades ja hääletades oma valikute ja rahaga, saame valida äritegevusi ja kauplemisviise, mis põhinevad eetilistel väärtustel või väärtustel, mis on meile olulised. Valides näiteks Fairtrade’i märgisega tooted, toetame ühistuid ja ettevõtteid, kes austavad tööliste õigusi, tagavad õiglase töötasu ja -tingimused, keelavad laste ja orjatöö ning toetavad keskkonnasõbralikku tootmist. Eelistades sertifitseeritud palmiõli (20% kogu maailma palmiõlist), saame olla kindlad, et meie toiduained ja kosmeetikakaubad ei ole toodetud Malaisia ja Indoneesia põlisrahvaste maade äravõtmise või vihmametsade maharaiumise hinnaga.

Vastutus on ka kaupmehel, pakkuda kliendile valikuid ja mitte ainult odava ja veel odavama vahel, vaid ka õiglase ja kvaliteetse ning teadmata päritolu kauba vahel. 2016. aastal tehtud uuringu kohaselt ostab praegu 11% eestimaalastest võimalusel vähemalt mõnes tooterühmas õiglase kaubanduse märgisega tooteid. Kui mõelda, et Fairtrade’i märgis tuli Eestisse alles 10 aastat tagasi, siis see polegi nii vähe. Nende poekettide väited, kes ütlevad, et Eesti inimene pole valmis, ei tea ega taha, on hale vabandus. Tõsi, on inimesi, kelle sissetulek võimaldab valida ainult odavaimat, kuid see ei kehti enamiku eestimaalaste kohta. Mida teadlikum ja varakam on inimene, seda enam on tal valikuid. Minu meelest on kaupluse poolt vastutustundetu mitte pakkuda oma klientidele alustuseks vähemalt mõnda õiglaselt toodetud kaubaartiklit, nt suhkrut või šokolaadi, kasvatades järk-järgult valikut.

^{Eestis osteti aastal 2015 keskmiselt 12,5 kg banaane inimese kohta ehk siis kokku ligikaudu 17,6 miljonit kilo banaane. Kui need oleksid kas või osaliselt õiglase kaubanduse toodang, oleks panus olnud märkimisväärne.}

Arvestades, kui palju puuvilju, kohvi, teed või suhkrut üks pere aasta jooksul tarbib, on see tegelikult väga suur panus. Eestis osteti aastal 2015 keskmiselt 12,5 kg banaane inimese kohta ehk siis kokku ligikaudu 17,6 miljonit kilo banaane. Kui need oleksid kas või osaliselt õiglase kaubanduse toodang, oleks panus olnud märkimisväärne. Või kohv! Tavalise kohvi eest saavad kohvikasvatajad kaks senti iga kaheeurose tassi pealt ehk ühe protsendi. Fairtrade’i märgisega kohvi eest makstakse kasvatajale aga viis korda rohkem ehk viis protsenti. Tarbijale on see vahetus lihtne, aga mõju tootjale ja keskkonnale tohutu. Kutsudes ka kolleege ja sõpru eelistama õiglaseid kaupu, mõju ainult suureneb. Näiteks nõudsid Euroopa tarbijad nii häälekalt õiglaselt toodetud kaupu, et üks maailma suurimaid korporatsioone, Nestlé, kes tootab KitKati šokolaadi, muutis oma tegutsemist ja hakkas kasutama õiglaselt toodetud kakaod.

Eesti magusatootja Kalev on otsustanud üle minna UTZ sertifitseeritud kakaole ning soomlaste Fazer teatas kuu aega tagasi, et alates 2017. aasta jaanuarist on kogu Fazeri šokolaadide, kommide, küpsiste ja teiste toodete valmistamiseks kasutatav kakao vastutustundlikult toodetud. Fairtrade’i toodete käive oli 2015. aastal tänu teadlikele tarbijatele 5,9 miljardit eurot. Need on suured asjad, mis pole tekkinud ainult impulsi mõjul; need on sündinud paljude omavahel seotud väikeste asjade järgnevusena – omaenda vastutuse mõistmine, teadlikkus, tarbija surve, vastutus ja tegutsemine.

Õiglane kaubandus ei ole heategevus ega abi. See on teistsugune kauplemisviis; viis, kuidas teha äri moraalselt ja eetiliselt. Aga peamine – see on viis, kuidas elada kooskõlas oma väärtustega, ja igapäevased ostud peaksid olema meie väärtuste pikendus. Väiketalunikud ja töölised arenguriikides ei tohiks kannatada selle nimel, et meie saaksime oma Euroopa kodudes nautida odavaid troopilisi puuvilju, teed või kohvi.

Õiglaselt toodetud kaubad on samas hinnas mis sama kvaliteediga märgistamata tooted ja õiglaste kaubamärkide puhul on samamoodi võimalik leida eri hindadega tooteid päris soodsast kalliteni. Mida rohkem kaupmees neid tooteid pakub, seda rohkem neid tarbitakse ja seda väiksemaks muutub ka hinnavahe. Näiteks Soomes või Inglismaal on suhteliselt raske leida poest banaane, mis pole Fairtrade’i märgisega, ning enam pole need teistest kallimad. Pigem tasuks mõelda, kuidas on võimalik, et tuhandete kilomeetrite kauguselt tuleva banaani kilo maksab vähem kui eestimaine või Poolast tulev õun? Selles on tegelik probleem, mis peaks meid huvitama ja panema mõtlema.

Ei saa oodata, kuni tööseadused arengumaades muutuvad tugevaks, et Ekvatoriaal-Guinea või Colombia valitsus või mõni kauplusekett muudaks oma käitumist, kui me ise algust ei tee.

Tarbija saab lihtsa ostuotsusega muuta maailma, andes ettevõtjatele selge sõnumi, millist kauplemise süsteemi ta eelistab. Valikutel, mida teeme poeriiuli ees tarbijatena, on sellele otsene mõju. Kui me seda ei tee ega pea seda enda asjaks, siis panustame otseselt nende põllumeeste, tööliste ja tootjate kehva elukvaliteeti ja lootusetusse tulevikku. 

Artikkel ilmus esmakordselt 26.04.2017 Eesti Ekspressis.
Postituses on kasutatud Flickri kasutaja Lily fotot Creative Commonsi litsentsi alusel.