03.04.2020

Marge Sults: “Ghana naisi vaadates tundsin vahel kadedust”

«Eesti ja Ghana kultuurilised erinevused on küll suured, kuid eestlased peaks sealsetelt rahvastelt üht-teist õppima,» usub Marge Sults. Tema tundis end mitme Aafrikas veedetud kuu jooksul üsna koduselt.

Marge (56) sattus Ghanasse Kongo külla MTÜ Mondo ja Euroopa Liidu vabatahtlikuna. Et naisel mõlkus Aafrika külastus pikalt mõtteis, ei mõelnud ta aasta eest just kuigi kaua, kui silmas suhtlusportaalis Facebook vabatahtlike otsimise kuulutust. «See juhtus nii õigel ajal, parasjagu avanes võimalus muude tegemiste kõrvalt minna,» lausub naine. Takkajärele võib kinnitada, et sel viisil Aafrikasse minek on väga turvaline ja vajadusel on ka kohapealne toetus.

Naised lesestuvad noorelt
Pikalt Tallinna Tehnikaülikoolis ja gümnaasiumis majandust õpetanud ning idufirmade loomises osalenud naine läks Kongo külla ettevõtlusteadmisi edasi andma. «MTÜ Mondo on seal aastaid edendanud kahe naiste kooperatiivi tegevust. Ühes punutakse korve ja teises tehakse shea-pähklitest võid,» kirjeldab ta.
Neid kahte kooperatiivi ühendab tõik, et enamik töötajaist on lesknaised. «Meeste suremus on Aafrikas kõrge olme- ja liiklusõnnetuste, alkoholismi ning haiguste tõttu, seetõttu peavad lesepõlve üsna noored naised,» selgitab Marge. See tähendab omakorda, et õrnem sugu jääb ilma paljust, millega on senises elus harjunud. Ghana omandisuhted on meile arusaamatud, kuid lihtsalt seletatuna saavad seal maa kasutajaks olla mehed. Lesed ei pruugi meestele kuulunut enda käsutusse saada, põllumajandus on aga peamine elatusvahend. Nii aitavadki leskedele tööd andvad kooperatiivid neil eluga toime tulla.

Aega läheb, asja saab
Marge ülesanne oli seal olla justkui tõlk kooperatiivide ja välismaalastest klientide vahel. «Kliendid tegutsevad läänemaailma standardite järgi, Põhja-Ghana majandus on meie jaoks aga suhteliselt maha jäänud. Kohalik elu on seal aga tempolt ja suhtluselt hoopis teine ning see võib tekitada probleeme,» selgitab ta. Lisaks jälgis Marge, et kõik toodetav oleks esmaklassiline – kvaliteetsed peavad olema nii kohapeal toodetav shea-või kui ka punutavad korvid. «Aega läheb, aga neile hakkab see tasapisi kohale jõudma,» naeratab Marge, et vabatahtlike aastatepikkune töö on vilja kandmas.

Suhtlus kehakeeles
Naine toob näiteks, kuidas ghanalased ise armastavad erksaid ja värvikirevaid tekstiile ning korve. Mõni klient eelistab aga naturaalseid või mustvalgetes toonides punutisi. Kord leidis aset säärane lugu, et ühte sellisesse värvivaesesse saadetisse sattus ka erkoranž korv. «No juhtus, kirjuta talle, ta peab selle ka kinni maksma!» olid korvipunujad resoluutsed. Marge kirjutas ja vabandas. Klient maksis korvi kinni, kuid müüki seda ei pannud. See lugu toob ilmekalt välja tõsiasja, et ghanalastele tundub läänemaailma mustvalge elu üsna kummaline.
Omaette teema on kliendisuhtlus. Esiteks on kooperatiivides tegutsejate hulgas vähe inglise keele valdajaid, kui üldse. Paljud naised pole koolis käinud, sest omal ajal olid õppeasutused tasulised ja tütarlaste haridusele ei peetud vajalikuks kulutada. Marge suhtles kohalikega valdavalt kehakeeles. Sõna otseses mõttes. Ta räägib naerdes loo päevast, kui punumistöökojas oli tema sisse astumise hetkel vaid kolm naist. Eestlanna luges žestikuleerides demonstratiivselt kokku naisi, kes pidanuks kohal olema, aga ei olnud. Siis laiutas käsi ja vaatas sügavalt küsiva ilmega kohalolijatele otsa. «Mul pole õrna aimu, kas nad minust aru said, aga esmaspäeval oli töökoda rahvast täis,» muheleb ta.

Aeg kulgeb aeglaselt
Kliendisuhtlust pärsib ka tõik, et Ghana maapiirkondades pole nutitelefonid veel massidesse jõudnud. Kolmandaks on sealne elutempo kiirusega harjunud lääne inimesele kohati väljakannatamatult aeglane. «Kes kohapeal pole käinud, ei kujuta nii aeglast aja kulgemist ette,» märgib ta. Naise sõnul võib esialgu lääne partner kohkuda, kui tema pärimistele ei tule vastust päeva lõpuks ega järgmiselgi päeval. «Ghana külainimesed omakorda ei kujuta ette, millise elutempoga meie harjunud oleme ning see tekitab äris üht suuremat sorti probleemi. Tähtaegadest kinni pidamine on väga keerukas,» nendib eestlanna.

Õpi kannatlikkust
Naine soovitab tugevat närvi ja pikka meelt igaühele, kes seal kandis kanda kinnitada soovib. Ärilisi suhteid ja igapäevaelu võivad mõjutada näiteks matused, mis kestavad vahel mitu päeva. Marge arvates pole näha, et ka majanduslik argument suudaks seda traditsiooni lähiaastatel muuta. Kindlasti mõjutavad töötempot ka hooajalised põllutööd ehk jälle midagi sellist, mille puhul tuleb üksnes mõistev olla.
Kuigi probleeme esines palju, mõtleb Marge Ghanas veedetud kuudele tagasi rõõmuga. Võluvaid asju oli ju samuti kuhjaga. Alustades kasvõi sellest aeglasest kulgemisest, mis äri ajades meeleheitele ajab. «Nad kõnnivad isegi tänaval aeglaselt.» Tema mõtiskles seal elades kiiruse üle sageli ja leidis, et läänemaailmas on see nagu epideemia. Kui iga kiirustaja mõtleks igapäevategemistele, leiaks ta suure tõenäosusega, et pidev tormamine ja sellest põhjustatud stress pole eesmärgipärane, vaid lihtsalt vooluga kaasa minek.
Marge tundis vahel kohalike naiste toimetamist vaadates kadedustki. «Nende elus on eri valdkonnad kenasti integreeritud, erinevalt meist ei võistle nad omavahel,» selgitab ta, et naised jõuavad töökotta hommikul pärast koduste toimetuste toimetamist. Ja sinna sammuvad nad rahulikult ning väärikalt, pea peal kandam, laps seljas või käekõrval.

Rõõmu jagub kuhjaga
Stressi leiab Ghanastki küll ja veel, sest väikeste sissetulekute tõttu tekitab muret tavaline igapäevane toimetulek. Ent selle kõrvalt suudavad ghanalased olla rõõmsameelsed ja naerda igal võimalikul hetkel kogu südamest. Marge meenutab muigelsui korvipunuja Victoriat, kes teda esmakordselt kohates naise kohmakuse üle nii tugevasti naeris, et rappus põrandal vääneldes. Eestlanna õppis isegi seal ootamatute olukordade üle naerma. Marge räägib, et Ghanas süüakse toitu parema käe sõrmede vahelt, need loputatakse enne söömaasumist üle ja pärast sööki samuti. «Mina ajasin puhta ja kasutatud vee nõud segamini ja see pisike viperus tundus kõigile naljakas. Kui kõik ümbritsevad naeru lagistasid, oli minulgi võimatu tõsiseks jääda,» nendib ta.
Marget võlus ka Ghana lopsakus ja rohelus, mis seal viibides kestnud vihmaperioodi ajal silma eriliselt rõõmustas. Ja avarus, mida päikeseloojangu ajal küla servas olnud künka otsast nautida. Lisaks rahvuslik eneseväärikus – oma maa keelt ja kombeid hoitakse au sees ning omaks võetakse neid, kes seda samuti teevad.

Hirmud elas üle
Muidugi oli Margel Ghanasse minnes ka hirme. Näiteks palavus, mürkmaod ja malaaria. Palavus polnud seal aga sugugi hull ja mürkmadusid võib kohata pigem savannis või shea-pähkleid korjates. «Eestiski peab metsa minnes rästikuga kohtumisele mõtlema,» teab naine nüüd, et asi pole sugugi hull.
Malaaria elas ta seal ka üle vaatamata tablettidele, mida hakkas juba enne reisi tarvitama – need ei tekita sääskede levitatavale tõvele täielikku immuunsust. «See gripilaadne haigus võtab su mitmeks päevaks jalust maha. Põhiline on end ravida, muidu võib see hiljem tagasi tulla.»
Ent kõik see Marget ei heidutanud, pigem vastupidi. Sealne piirkond ja kultuur sobib tema olemusega ning naine mõtiskleb naasmise üle suurtele kultuurilistele erinevustele vaatamata. «Muidugi annan endale aru, et minu mesinädalad Ghanaga saavad millalgi otsa ja argipäev võib tuua arusaamatusi, tüdimust või pettumusi, kuid ikkagi on mul hea meel, et algus oli ilus ja rõõmus.»

 

Autor: Silja Paavle

Ilmunud: Naistelehes 19.02.2020

VAATA KÕIKI UUDISEID

TEISED UUDISED

Mondo toetas koroonaviiruse ennetustööd kuues riigis

09.07.2020

MTÜ Mondo vahendusel on viimase nelja kuu jooksul saanud koroonaviiruse vastases võitluses tuge kuue erineva riigi kogukonnad. Rahaliselt on panustanud nii eraannetajad kui Eesti Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest. MTÜ Mondo on läbi aastate pakkunud arengukoostööd ja humanitaarabi maailma kõige vaesemates kogukondades. Koroonakriisi puhkedes peatati paljud tegevused ning partnerite juures olnud ekspertidest vabatahtlikud suunati tagasi
LOE EDASI