Meeli Parijõgi Õpetajate Lehes: Seal on hea, kus meid ei ole

Karjamaalt marjamaale

See jutt meenus mulle paar nädalat tagasi Kongo külas, mis asub Ghana vaeseimas piirkonnas. Vastuseks mu küsimusele, kas ta tahab jääda suureks saades Kongosse elama, hakkas 11-aastane tütarlaps lihtsalt naerma ja teatas, et kavatseb minna elama pealinna Accrasse ning saada advokaadiks või presidendiks. Soov presidendiks saada oli ehk erandlik, küll aga polnud midagi erakordset ihkamises: ära siit! Nii nagu Eestis voolavad noored niinimetatud ääremaalt Tallinna, nii liiguvad vaesemast Põhja-Ghanast pärit noored kaela kandma hakates jõukamasse Lõuna-Ghanasse ja seal asuvasse tuledesäras pealinna. (Kui ahvatlev võib see tunduda noorele, kelle kodus pole elektrit.)

Kas tõesti laiub lõunas tõotatud maa pudrumägede ja piimajõgedega? Muidugi on pealinnas rohkem võimalusi tööd leida, aga kandikul ei too seda keegi kusagil kätte ja tasuta lõunaid ei ole. Noorel inimesel võib võõrsil minna hästi, aga võib minna ka halvasti.

Johanna Helin arengumaid abistavast Mondo organisatsioonist rääkis loo vaestest tüdrukutest, kes parema tuleviku lootuses Accrasse sõidavad. Et mehele minna, peab tüdrukul olema veimevakk majapidamistarvetega. Kaasavara kogumiseks on aga vaja raha ja üks võimalus seda teenida on rännata Accrasse ja pakkuda end turumüüjate abiliseks. Raha tuleb selle töö eest teosammul, tüdruk ööbib tänaval, sest kuhu tal minna. On poemüüjaid, kes annavad tüdrukule peavarju, aga tahavad selle eest ka midagi vastu saada … Juhtub, et tüdruk jääb rasedaks ja koju tagasi ei pöördugi. Mis saab kodutust lapsega tüdrukust ja tema lapsest? Võib-olla juhtub ime ja kõik läheb veel hästi, aga võib-olla läheb väga halvasti.

Valus, aga lootust sisendav oli koputas ühel hommikul Johanna Helina toauksele Kongo katoliiklikus külalismajas. Tuli lapseohtu tüdruk, kes palus Mondo organisatsioonilt endale koolis käimiseks toetust. Tüdruk on orb ja äsja suri ka tema vanaisa. Nüüd võttis tüdruku oma katuse alla tädi, aga tema toetab ainult enda laste õpinguid. „Ma tahan keskkooli minna, aidake, muidu pannakse mind mehele,” palus meeleheitel tüdruk. „Ma tahan õppida.” Jah, see tüdruk sai Mondolt keskkoolis käimiseks vajaliku raha. Ta võitles enda parema tuleviku eest ja võitis.

Las valitsus ehitab majad

„Miks pean mina olema see, kes oma elu siia Vargamäe sohu matab?” küsis kunagi noor Andres. Miski ei ole muutunud. Ei meil ega mujal. Kui, siis nii palju, et nüüd on agaramad marjamaale minejad noorte meeste asemel noored naised.

Ikka usutakse, et seal on hea, kus meid ei ole. Vähem on inimesi, kes usuvad, et saavad ise oma kodus elu paremaks muuta. Kui nad seda tõesti väga tahavad ja püüavad. Kui kiitsime aega surnuks löövale Ghana noormehele sealset kaunist loodust ja aastaringset suve, pööritas ta silmi ja hakkas kiruma Ghana valitsust: valitsus on halb ja ei hooli rahvast; valitsus peaks inimestele majad ehitama … „Aga mida sina peaksid tegema, sel ajal kui valitsus sulle maja ehitab?” Ta ei saanud küsimuse irooniast aru.

Eestisse naastes juhtus nii, et tegin esimesed intervjuud „Tulevikutalendi” finalistidega. See on ettevõtlike koolinoorte stipendiumikonkurss, kus kandideeritakse mitmes valdkonnas, kaasa arvatud ühiskondlik tegevus. Üks selle ala finaliste, täiskasvanulikult tõsine nooruk, rääkis, et soovib elada maal ja edendada elu oma kodukülas. See on tema missioon, mida ta tahab täita – muuta elu enda ümber paremaks, mitte jääda ootama, et küll kunagi tuleb keegi, teeb ja ehitab.

Väga värskendav ja lootust sisendav oli kuulda sellist juttu eesti koolipoisilt. Soovin, et ta unistused täituksid – nii tema enda kui ka meie kõigi pärast.