20.11.2020

NAISED LIIGUTAVAD MÄGESID: koroonakriisi kiuste tuleb toita mees ning tosin oma ja võõrast last!

Autor: Evelin Kivimaa / Õhtuleht

Shianda on justkui eestlaste oma küla Mustal Mandril. Põllulappidel võrsuvad kartulid, mida õpetas kasvatama eesti teadlane. Tuuli Roosma telepere ehitatud mudaonnis lehvib uhkelt Eesti lipp. Sajad lapsed saavad koolis käia tänu meie annetajatele. Kuidas on aga meie oma küla Aafrikas vastu pidanud koroonakriisi vintsutustele?

Keenia rahvas virgub koos esimeste päikesekiirtega: juba enne kella kuut küpsetavad Shianda küla naised tee ääres lõkketulel chapati’sid ehk pannkooke, millega tööletõttajad kõhtu täidavad. Esther Mumia (35) – kogukonnaorganisatsiooni Wefoco aju ja käed ühes isikus – rühmab esmalt varavalgest põllul ja sõidab siis külakeskusesse. Ta paneb avara kontori põrandale pappkarbi, kust kostab tibude piiksumist, ning alustab teist tööpäeva.

„Tahtsin teha midagi oma kodukülas, enda kogukonna jaoks,“ räägib Esther, kes asutas Wefoco kümne aasta eest. Esialgu töötas ta tillukeses kontoris, kuhu mahtus istuma ainult üks inimene. Külalised pidid seisma väljas. Pisikontori lagi sadas läbi, kuid see-eest oli üür vaid 400 Keenia šillingit (3,1 eurot) kuus. Sedagi maksis tema isa, sest Estheril polnud teist tööd ega sissetulekut.

Wefoco ühendab naistegruppe, millest aktiivselt tegutseb 16. Alustades sattus Esther tugeva surve alla – mehed püüdsid takistada grupikohtumisi ja saatsid ametiasutustesse laimukirju. „Mul oli tunne, et jooksen peaga vastu seina, seda kõike on liiga palju!“ tunnistab Esther. Leevendust tõi ajutine kõrvaltöö. „Tänu sellele suutsin tasuda Wefoco registreerimise eest, lasta kontorikatuse parandada ja ise üüri maksta,“ meenutab ta.

Kuid nüüd ei aja enam mehed sõrgu vastu. Nii mitugi neist on samuti naistegrupiga liitunud ning mõne grupi sekretärgi on mees – selles ametis pole ju tähtis sugupool, vaid hea inglise keele oskus. Esther näeb muutusi ka naiste puhul: „Ma ise olen muutunud aina tugevamaks. Kui me alustasime, siis mõne grupi esinaine ei julgenud isegi inimeste ees püsti tõusta ja kõnelda. See on samuti edu, et nad on muutunud söakamaks.“

„Kui sa mind lööd, siis…“

Ühe naistegrupi juht Evelyne Walhutula (45) on õppinud enda eest seismist valusate kogemuste varal. Ta jäi varakult vanemateta: isa suri ja ema läks oma teed. Onu peres kasvanud tüdruk oli 16aastane, kui temast poole vanem õpetaja tuli pulmajutu ja pruudilunaga. Armastusabielust polnud juttugi. „Kodus öeldi, et mingu ma mehega kaasa,“ tõdeb Evelyne. „Mees kinnitas, et olen tema ainus naine.“

Mehekoju jõudes selgus aga tõde: seal elas juba kolm abikaasat ees! „Onu koju mind enam tagasi ei võetud – öeldi, et sa ju juba abiellusid,“ räägib Evelyne.

Neljast naisest on nüüdseks üks surnud ja kaks jooksid minema, jättes lapsed mehe juurde. Seetõttu emahooleta jäänud seitsmest lapsest on üks praegu vanaema kasvatada, aga ülejäänud kuut hoiavad Evelyne koos abikaasaga. Evelyne ise tõi ilmale samuti kuus last, nii et iga päev tuleb toita 14 suud. Nõnda kolm korda päevas. Muudest kuludest rääkimata: näiteks seebitükk kulub ära ühe päevaga, kui sellega riideid pesta.

Koroonakriisi tõttu keelati kevadel kogunemised ja tuli hoida distantsi. Naistegruppide ühistegevus katkes, nad ei tohtinud isegi enam koos ühisel põllul töötada. Peatus ka üksteise aitamise karussell ehk tava käia igal grupiliikmel järgemööda külas ja teda rahanatukesega toetada. Üksvahe ei tohtinud Evelyne enam turul juurviljugi müüa, mis andis suurpere rahakotile ränga hoobi.

Sügiseks olid aga rangeimad koroonanõuded minevikku jäänud, nii et Evelyne saab taas raha teenida. Hommikuti koristab ta turul, siis tegutseb oma põllul. Ka naistegrupid saavad taas koos käia. Kogukonnatööna on Evelyne tegelnud ühiselt põllupidamise ja viljakasvatamisega, et nõnda tulu teenida. Ta on kaasa löönud ka teavitustöös, et lapsed oskaksid hoiduda HI-viirusest ning naised võitleksid soopõhise vägivallaga. „Minu mees ka ajaga muutus, hakkas mind iga päev lööma. Alguses ma lasin tal seda teha. Wefocost saadud haridus andis mulle söakust, et vastu hakata. Me teame oma õigusi! Ütlen mehele, et kui sa mind lööd, siis ma lähen ja teatan sellest!“ põrutab Evelyne.

Praegu on aga tema see aitaja, kes läheb perevägivallast kuuldes ohvriga rääkima. Kui vaja, saadab kannatanu politseijaoskonda või haiglasse. „Kõik inimesed ei taha abi otsida, isegi kui nad verd jooksevad. Leidub ka korrumpeerunud politseinikke, kes süüdistavad hoopis abiotsivat naist, et ta on halb,“ tõdeb Evelyne, ent ta ei kaota lootust. „Vägivalda on palju, aga me liigume paremuse poole.“

Koroonapitser: kuritegevus hoogustus

30 000 elanikuga Shianda külas on abiks käinud palju Mondo lähetatud vabatahtlikke, nii Eestist kui ka teistest riikidest. Vabatahtlike lähetamist toetavad välisministeerium ja Euroopa Komisjon EU Aid programmi kaudu. Oktoobris on seal ametis Portugali füsioterapeut Andreia Silva (31), kes koolitab õpetajaid ja hooldajaid, kuidas hoolitseda puuetega laste eest, ning Belgia disainer Sophie Barbier (26), kes toob uusi tuuli Wefoco õmblustöökotta. Ta nuputab särasilmil uusi tooteid, et peaasjalikult hooajaliselt koolivorme teinud õmblejatel jaguks teenistust aasta läbi.

Kuigi koroonaviirusega nakatunuid pole Shianda külas eriti diagnoositud – ehk seetõttu, et test maksab palju ja kohalikus kliinikus seda ei tehtagi – on koroonameetmete pitserit sealgi selgelt näha. „Covid-19 tõttu on paljud inimesed kaotanud töö ja kolinud linnast tagasi koduküladesse. Paljud firmad on uksed kinni pannud. Töötuks jäänud inimesed ei saa oma põhivajadusi täita. Kuritegevus on hoogustunud ning röövimisi ja vargusi on rohkem,“ räägib Esther.

Kool pandi märtsis järsult pikale pausile: pühapäeval anti korraldus, et esmaspäevast ei tohi enam sinna minna. „Mõnel lapsel olid asjad koolis, need jäid kõik sinna. Minu lapsed alguses rõõmustasid, et saavad kodus telekat vaadata. Aga nüüd nad juba tahavad kooli ja igatsevad klassikaaslasi,“ räägib Esther, kelle kasvatada on tütar Kaisa (8) ja kasulaps Gloria (12).

Oktoobris hakkas jää liikuma ning Keenias lubati kolme haridusetapi lõpetajatel taas kooli minna: algkooli ehk 4. klassi, põhikooli ehk 8. klassi ning keskkooli viimase klassi õppuritel. Eestis kasutatud veebiõpet ei saa Keenias rakendada. „Peaaegu kellelgi pole siin kodus arvutit. Seda kasutatakse küberkohvikus,“ märgib Andreia.

Eesti organisatsioon Mondo, mis tegeleb arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmaharidusega tervelt 14 riigis, on abikäe ulatanud ka Shianda külas. Mondo on Eesti arengukoostöö vahendite ja eraannetustega toetanud sealset küberkohvikut, rätsepatöökoda ja kanu kasvatavat põllumajandusühistut. Viimase kaheksa aasta jooksul on Eesti annetajad tasunud õppemaksu 368 lapse eest, kel muidu jääks rahapuuduse tõttu kooli minemata. Neist lastest 28 on erivajadusega. Teiste seas aitavad eestlased Godrickit, Mohammedit ja Margareti, et nende unistuste täitumine ei jääks hariduse puudumise taha.

12aastaselt esimest korda kooli

Pea vahetpidamata rõõmsalt naeratav Godrick Chimeleni (12) sai esimest korda kooli minna selle aasta alguses, Mondo toel. „Ma ei jaksanud ise koolitasu koguda,“ tunnistab tema ema Prisca Amboka (46), kellel pole külas muud teenistuse võimalust, kui kasvatada maisi ja rohelist lehtköögivilja sukuma’t.

Keenias on tavaline, et puuetega lapsed lähevad kooli hiljem. Juhtub sedagi, et neid peidetakse kodus ega saadeta kuhugi. See on keelatud, aga ometi seda tehakse. Eriti maakohtades. Vabatahtlik Andreia selgitab: „Neid peidetakse, sest peljatakse, et puue on needus.“

Godrick oskab öelda enda ja isa nime, aga rohkem ta ei kõnele. Tserebraalparalüüsi ehk kesknärvisüsteemi kahjustusega sündinud poiss sõitis internaatkoolis ringi sealse ratastooliga. Kodus aga liigub põlvedel – emal pole ratastooli ostmiseks lihtsalt raha.

Prisca on HIV-positiivne. „Sain selle abikaasalt. Mees ei seletanud, kuidas ta nakatus. Rääkis vaid, et ma läheksin testima,“ meenutab Prisca kaheksa aasta tagust aega. Tema abikaasa Benson Chimeleni (53) kolmest naisest jäi HIVist puutumata vaid üks. Prisca kolmest lapsest pääsesid vanemad veel tervena. Noorimale, Godrickile, andis Prisca aga viiruse edasi. Nii ema kui poeg võtavad HIV-ravimeid.

Kas Priscal tekkis ka tunne, et virutaks õige mehele, kes talle ravimatu haiguse koju tassis? „Ei-ei. Võtsin seda lihtsalt,“ poetab ta leplikult. Kui tekib vaba hetk, siis loeb Prisca piiblit. Tema ei kurda millegi üle.

Koolitüdrukute rasestumise puhang

Kui koolid koroonakriisi tõttu märtsis suleti, tekkis Keenias koolitüdrukute rasestumise puhang. Verinoorte piigade rasedaks jäämine oli seal varemgi suur probleem. Arstikeskustes seisavad karbitäied Keenia riigivappi kandvaid kondoome, mida iga soovija saaks tasuta võtta. Aga noored ei söanda. „See on tabu, inimesed häbenevad tulla kondoome võtma,“ nendib vabatahtlik Andreia. Kaitsevahendid on tabu suuresti seetõttu, et nende kasutamist taunib katoliku kirik, millel on religioosses ühiskonnas suur mõju. Abort on aga Keenias keelatud – seda võib teha vaid siis, kui raseda elu on ohus.

„Kool hoidis tüdrukuid hõivatuna. Vanemad üksipäini ei saa lastega hakkama,“ leiab Esther Mumia. Ta tõi välja, et märtsist kuni oktoobri alguseni, kui õppetööd ei toimunud, rasestus Kakamega maakonnas, mille alla jääb ka Shianda, umbes 17 000 koolitüdrukut. Tõsi, selles maakonnas on elanikke ligi kaks miljonit. Raseduspuhang riivas ka Mondo toetatud koolitüdrukuid, kellest jäid rasedaks kaks. Mõlemad tulevased emad tahavad aga kindlasti õppimist jätkata.

15aastane lapseootel Margaret Nechesa heidab öösel magama mudast ja okstest valmistatud onni muldpõrandale, tõmmates vaid teki peale. Keenia külades tuleb ikka ette, et pole isegi madratsit alla panna, voodist rääkimata. Tavaliselt elab Margaret koos vanaema-vanaisaga, kes kasvatavad viit lapselast. Margaret on neist noorim. Kui ta oli päris väike, suri tema ema, ja hiljem ka isa. Mis siis ometi juhtus, kas tema vanematel oli mõni haigus? „Ma ei tea,“ vastab häbelik tüdruk vaevukuuldaval sosinal.

Viimase kuu on Margaret elanud aga tulevase lapse isa vanematekodus. Tõsi, tema kallim Richard Omumasaba (15) ööbib teises majas. Miks nad üheskoos ei maga? „Ma ei tea. Richard ei öelnud mulle,“ sosistab tüdruk.

Richardi ema Judith Omumasaba, kes on sünnitanud seitse last ja kelle kodus elab neli lapselast, lubab lahkelt: „Võin ka Margareti lapse eest hoolitseda, kuni ta on koolis.“ Margaret plaanib siiski koos beebiga minna tagasi vanaema juurde: „Lähen kooli ja kasvatan last. Oleme Richardiga rääkinud, et käime keskkoolis ja pärast selle lõpetamist abiellume. Me armastame teineteist.“

Vaba tahe aidata

Mohammed Buakali (12) ei ole elus kordagi sünnipäeva tähistanud. Keenias polegi tavaks külalaste sünnipäevi pidada. „Parim päev on selline nagu täna, kui külalised tulevad,“ leiab Mohammed, rõõmustades Esther Mumia ja Õhtulehe ajakirjaniku külaskäigu üle.

Mohammed elab Wefoco naistegrupi Khunyiri Youth esinaise Zainab Obonyo (42) juures. „Siin on mugav olla,“ kiidab poiss. Ta magab samas voodis koos ühega Zainabi poegadest. Poisi lemmiksöök on ugali ehk tihke maisijahupuder. Sellest saab vormida söödava lusika, millega teisi toite suhu kühveldada.

Zainabil on seitse last. Miks ta veel Mohammedi kasvatab ja vaatab ka tema kahe venna järele? „See oli minu vaba tahe. Neil lastel oli raske elu. Sugulaste juures olid nad kehvas olukorras,“ ütles Zainab lihtsalt. „Vahel lähevad poisid sugulaste juurde, aga siis jooksevad ikka siia tagasi.“

Zainab võttis Mohammedi enda juurde elama viie aasta eest, kui tema isa suri. Ema oli pere juurest lahkunud juba varem, sest mees oli tema vastu vägivaldne. Praegu elab Mohammedi ema mõnekümne kilomeetri kaugusel Mumia linnas. „Kolme aasta eest käis ta korra lapsi vaatamas, aga lahkus siis kohe. Emal polnud võimalik poegi enda juurde võtta. Tal polnud elukohtagi. Praegu teeb ta talunike juures pisitöid, et raha teenida,“ teab Zainab.

Kui kooliskäimine jäi koroonakriisi tõttu ära, luges Mohammed omaette õpikuid. Klassi pingereas kuulub heade hinnetega poiss ikka esimeste sekka. Hobidest peab ta tähtsaimaks jalgpalli ja seejärel lugemist. Luhya hõimu kuuluva Mohammedi keeles on paraku raamatuid üsna vähe välja antud. Küll aga jagub lugemisvara Keenia kahes riigikeeles – inglise ja suahiili. Tema lemmikaine koolis ongi just inglise keel. Tulevikunägemuses lendab Mohammed kõrgelt: ta soovib saada lennukipiloodiks.

Kolm kartulisaaki aastas?!

„Keenias saaks kartul kindlasti anda aastas kolm saaki,“ kinnitab põllumajandusteadlane Viive Rosenberg. Ta on aastakümneid tegelnud meristeemmeetodiga: pungast tuleb võtta algkoe lõik, millest saab kasvatada uue viirusvaba taime. Keenias käis ta õpetamas, kuidas kasvatada kartuleid, istutades vartest lõigatud pistikuid.

„Tavaliselt inimesed ei usu, et selline meetod on võimalik,“ ütleb ta. Tundubki ju liiga lihtne ja hea, et olla tõsi: lõikad aga kartulivarrest jupi, pistad mulda, hoolitsed ja hakkabki taimekene vohama. Kõik mugulad võid rahumeeli ära süüa, pole mingit muret seemnekartuli säilitamisega. „Kui kartul maast üles võtta, siis ei saa teda kohe kasvama panna. Mugulad peavad saama jahedas puhata,” selgitab teadlane. Ent kust seda piisavalt vilu ilma Keenias võtta? Või kui paljud talunikud jaksaksid ehitada kliimaseadmetega hoidlat, kui mõnes külakohas ei ole elektritki?

Pistikute puhul seda muret pole. Soojas kliimas saab käima lükata lausa konveieri, nii et peenardel kasvavad erinevas arengujärgus taimed: ühtaegu paljundad, istutad, kasvatad, nopid ja sööd. „Pistikut maha pannes saad juba poolteise kuu pärast mugulad üles võtta ja ära süüa,” kinnitab Viive. 2017. aastal jagas ta kartulikasvatusnippe Keenias KALRO teaduskeskuses. „Jätsin teaduskeskusele kõik oma ettekanded ja metoodika. Sellest oli neile palju kasu: Facebookist nägin, et sel sügisel jagas keskus laiali tuhat kartuliistikut ja seemnekartulit,” rõõmustab Viive.

Eesti teadlane pistis ka ise näpud Keenia viljakasse mulda. 2017. aastal vaatas ta esmalt Shianda külas ringi, uurides sealseid võimalusi, ning aastake hiljem elas seal kolm nädalat, õpetades kohalikele elanikele pistikust kartulite kasvatamist. Abiks oli keenialane Wycliffe Mayabi, kes aitas tõlkida. „Kartulit mõtlesime sinna viia toidulaua rikastamiseks, et ühes kohas kasvaks esialgu 10–15 taime,“ selgitab Viive.

„Küsisin teaduskeskusest sadat kartulivart, et need Shiandas maha istutada, aga sealt keelduti andmast. Käisime siis ise Uganda piiri äärest mägedest põllult kartulivarsi toomas,“ meenutab ta. Pikal teekonnal tuli ette sekeldusi ka politseiga, ent altkäemaks aitas hädast välja.

Viive sättis kaugelt suure vaevaga kohale toodud varred hoolikalt veepüti sisse ja päikesevarju, kust paraku üliagarad kanad need välja kraapisid. Majaperemees Jackob püüdis juhtunut heastada, korjas varred kokku ja… laotas katusele ereda päikese kätte närtsima.

Viive juhendamisel istutati päästetud pistikud maha Shianda külas kuues kohas.  Ent sellega polnud kartulikatsumused veel lõppenud! „Võtsin kaasa väikesed helesinised kilekotid, et need taimedel juurdumise ajal peal oleks, kümmekond päeva. Ent viie päeva pärast olid kõik kilekotid kadunud. Kes ja kuhu need vedas – keegi ei tea!“ tõdeb ta.

Sekeldustest hoolimata kandis Viive töö vilja. Tänavu kasvatati tema meetodil kartuleid pooltes paikades, kuhu ta neid istutas.

77aastane Viive oli oodatud pistikust kartulikasvatamist õpetama veel mitmesse Aafrika riiki: Ghanasse, Ugandasse ja ka uuesti Keeniasse. Paraku jäid tänavusügisesed Ghana-plaanid koroonakriisi tõttu soiku. Ent Viive ei kaota lootust – ehk õnnestub tal aafriklastele kartulikasvatust tutvustada edaspidi, veel enne 80. sünnipäeva.

 

Meediasisu valmis MTÜ Mondo stipendiumi abil, mida rahastatakse Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest. Artikkel ilmus Õhtulehes 14. novembril 2020. 

VAATA KÕIKI UUDISEID

TEISED UUDISED

Kutse rändeteemaliste lühinukufilmide tootmiseks

13.11.2020

MTÜ Mondo ootab hinnapakkumist rändeteemaliste lühinukufilmide tootmiseks. Videod luuakse EL ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali poolt rahastatud projekti „Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil“, raames. Tegemist on rändevaldkonda tutvustava teavitusprojektiga, mille eesmärk on avatum, kaasavam ja rahulikum suhtumine rändesse ja rändajatesse. Projekti viiakse ellu kaheksas Euroopa riigis (Eesti, Slovakkia, Tšehhi, Soome, Poola, Saksamaa, Läti, Leedu).
LOE EDASI