Naised Merkuurilt

Tekst: Ave-Marleen Rei

Merkuur on teatavasti päikesesüsteemi kõige väiksem planeet, kuid ka kõige julgem, sest asub Päikesele kõige lähemal. Olga Kikava ja Nana Todua Gruusia MTÜ-st Merkuri vastavad sellele kirjeldusele – kaks pisikest naist väikesest organisatsioonist, kes ometi püüdlevad ühiskonnas uute kõrguste poole.

Zugdidi, kus Merkuri tegutseb, on väikelinn, mis asub Samegrelo maakonnas, mis omakorda asub Abhaasia piiri lähedal. Olga ja Nana loodud organisatsioon võitleb naiste õiguste eest ja koduvägivalla vastu. Seda võitlust on peetud juba üle 10 aasta.

Mõlemad naised töötasid enne oma organisatsiooni asutamist ühe Gruusia ülikooli juures. Merkuri loomise ajendiks oli muidugi naiste õiguste eest seismine, aga vähemtähtis polnud ka vajadus isikliku arengu ja vabaduse järele. „Töötades MTÜ-s oleme me siiski suhteliselt sõltumatud nii riigist kui kohalikust omavalitsusest. Teistes sfäärides Gruusias, eriti naistel, sellist vabadust ei ole. Samuti pakub selline tegevusvorm meile võimalust asju, mis meile ei meeldi, muuta. Näeme probleemi, mõtleme lahenduskäike, kirjutame projekte ja teeme ära,” räägib Nana.

Merkuri üks fookusi on koduvägivalla vastane selgitustöö ja võitlus. Selles valdkonnas on 10 aastaga palju saavutatud. „Kui Merkuri oma tegevust alustas, siis Gruusias naiste õigustest ja koduvägivallast peaaegu et ei räägitud. Oli neid, kes ütlesid, et meil on naiste õigustega kõik korras, meil oli ju 12. sajandil kuninganna võimul! Uuringud näitasid, et naised isegi ei tea, mis on vägivald. 60 protsenti küsitletud naistest arvas, et vägistamine on vägivald. Ülejäänud 40 protsendi jaoks see seda polnud! Otsustasime seda teemat inimeste teadvusesse viia. Toona ei tehtud koduvägivalla kohta Gruusias ka veel mingit statistikat. Nüüd seda tehakse ja numbrid lähevad aina tõusvas joones. See muidugi ei tähenda, et vägivalda oleks rohkem, lihtsalt aina enam naisi julgeb sellest teada anda. Enda töövõiduks saame pidada seda, et naised teavad, kuhu probleemi korral pöörduda,” jutustab Nana edasi.

Loomulikult ei ole Merkuri Gruusias ainus organisatsioon, mis tegeleb koduvägivalla temaatikaga. Küll aga on hetkeseis selline, et enamik nendest organisatsoonidest asuvad suuremates linnades. Merkuri on sihtgrupiks võtnud just maapiirkonna naised, sest Nana sõnul on seal probleem isegi teravam. „Sageli ei ole naistel vägivallatseja juurest lihtsalt kuhugi minna. Naised, kelle on mõistvad vanemad, saavad seal peavarju, aga on ka selliseid vanemaid, kes ütlevad, et mine mehe juurde tagasi ja ära hakka vastu. Paljud lähevadki ja vägivald kestab aastaid. Me püüame nendega kontakti hoida, kutsume vahel kontorisse kohvi või teed jooma. Siis nad tulevad ja räägivad, kui õnnelikud nad on, sest leppisid mehega ära ja siis paar nädalat hiljem kuuleme me sellest, kuidas vana muster kordub taas ja nad on jälle õnnetud. Me ei saa paraku öelda, ära mine tagasi, see on nende elu ja otsused. Aga me saame hoida ukse avatuna, kui nad abi otsivad.”

Lisaks koduvägivalla ja vägistamisohvritele, tegeleb Merkuri ka kodumaale naasjatega. Inimesed, kes on aastaid välismaal illegaalselt töötanud, tulevad Gruusiasse tagasi ja ei leia pidepunkti. Merkuri nõustab ja koolitab. „Paljud unistavad ametitest ja palkadest, milleks neil pole ei haridust ega eeldusi. Pärast konsultatsioone meie nõustajatega jõuavad nad oma mõtetes ametiteni, mis on neile reaalselt kättesaadavad. Tihti on tegu ka üksikemadega, kellele töö ja sissetuleku leidmine on hädavajalik. Me pakume naistele oskusi, mis aitavad neil edasi liikuda – näiteks koolitamine neid raamatupidamises. Kui neil on soov on väikefirma registreerida, siis meil on jurist, kes aitab paberite korda ajamisel,” räägib Olga.

Lisaks praktilistele koolitustele ja nõuannetele, julgustab Merkuri naisi ka laiemalt ühiskonnas sõna sekka ütlema. „Gruusias on naisi poliitikas väga vähe,” tõdeb Nana. „Parteide nimekirjades ei ole naised kõrgetel kohtadel, isegi kui parteis on kolm naist, siis muidugi ei ole nad kolm esinumbrit. Naistel endal on paraku see suhtumine sees, et poliitika on meeste ala. Aga kui rääkida näitlikult kohalikest probleemidest – miks ei ole lasteaeda või korralikku mänguväljakut, siis hakkab selguma, et mehed ei tea, mida lapsed vajavad. Nii me siis tõestame naistele, et on olemas tasandid, kus nad saavad midagi ära teha. Ega siis ei pea ju kohe peaministriks hakkama, aga sa saab endale olulisi asju ajada. Ja seda hakati mõistma – me saame midagi muuta, me saame küla paremaks teha.“

Läbi naiste on Merkuri jõudnud ka tegevusteni laste ja noortega. Seda tegevussuunda juhib Olga. „Perevägivald mõjutab lapsi, kes elavad pidevas stressis. Neid naisi, kes vägivallajuhtumitega meieni jõudsid, nägime ju ikka koos lastega tulemas. Mööduvad mõned aastad ja me näeme samu naisi ja nende pisipõnnidest on juba noorukid saanud, aga peres probleemid püsivad. Tööd noortega alustasime kohalike programmidega, meil on õppekeskus, kus vaeste perede lapsed saavad lisatunde võõrkeeltes. Meil tegutseb ka noorteklubi ning toimuvad suve- ja talvelaagrid. Nendes saame ära kasutada meid abistada soovivaid välisvabatahtlikke.”

Viimase aja suurim töövõit Merkuri jaoks on kohaliku naiste varjupaiga avamine, mis on piirkonna esimene ja ainus. „Varjupaigas on ruumi 8-10 naisele koos lastega. See on väga suur samm meie töös. See, et 1. märtsil uksed avasime, ei tähenda, et nüüd on kõik valmis. Tööd on palju, peame spetsialiste ette valmistama, peame käima vaatamas ja õppimas, kuidas mujal sarnastes asutustes töötatakse. Paraku on nii, et meil oli järjekord ukse taga juba enne avamist. Politsei juba helistas, et kas olete juba avatud, sest neil pole naisi kuhugi viia. Järgmine sammuna püüame seda teemat sisse saada kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Ehk õnnestub saada ka nende tugi meie varjupaigale. Seni kirjutame projekte ja toetame ennast ise,“ räägib Nana ning tõdeb, et ka mitterahalist toetust on väga vaja. „Vabatahtlikest on meil palju tuge muidugi. Selle aasta sees loodame leida vabatahtlikku, kes aitaks meil töös hoida naisorganisatsioonide võrgustikku. Et meil oleks Gruusias selline ühine löögirusikas.”

Kuidas Eesti toetab?

MTÜ Mondo aitab Gruusia organisatsioonil taotleda sertifikaati, mis annab neile tulevikus võimaluse Euroopa Liidu humanitaarabi vabatahtlikke vastu võtta. Nõudmised selle saamiseks on kõrged, sest Euroopa Liit soovib, et vabatahtlike lähetamine ja vastu võtmine oleks tipptasemel korraldatud. Näiteks pidi Merkuri hindama kõiki riske, mis Lääne-Gruusias vabatahtlikku ees võivad oodata ning nende põhjal paika panema turvareeglid, et riske võimalikult madalal hoida. Samuti tuli teha põhjalik ettevalmistus personalijuhtimise ja kommunikatsiooni osas, et töö oleks ka vabatahtlikule arendav ja toetaks tema karjäärieesmärke. Ka tuleb kindlustada, et konkurss oleks võrdse kohtlemise põhimõtteid järgiv. Praeguseks on sertifikaadi taotlus esitatud ja kui heakskiit on saadud, saavad ka eestlased Merkurisse humanitaarabi vabatahtlikuks kandideerida.

Võimekuse tõstmise programmi “Humanitaarabi vabatahtlike vastuvõtmise süsteemi tugevdamine” rahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest.

Vabatahtlikuks kandideerimise kohta leiab lisainfot siit.

Kommentaar:

Eestlanna Talvike Mändla oli Merkuri juures vabatahtlikuks aastatel 2014-2015.

Läksin Gruusiasse teadmisega, et asun tööle noortekeskusesse. Kohapeal selgus, et noortekeskus, kui selline, oli Merkuris viimati viis aastat tagasi. See oli küll paras üllatus, kuid tagasi vaadates väga hea kogemus – sain proovida palju uut, õppida ja katsetada. Olid mõned kindlad ülesanded, nagu kinoklubi korraldamine ning suve- ja talvelaagrid kohalikele noortele. Lisaks aitasin erinevate ürituste korraldamise juures, kõige edukam neist oli jooksuvõistlus, kuhu tänu teistele vabatahtlikele saime koguni ühe Poola kosmeetikafirma sponsoriks. Nii palju, kui keelebarjäär võimaldas, andsin eripedagoogitunde lastele sealses SOS lasteküla allorganisatsioonis ning viisin läbi paar selleteemalist seminari ka õpetajatele.

Merkuri kui MTÜ, kus töötavad ainult naised, on Gruusia kontekstis väga oluline. Sealne ühiskond on väga traditsioonidekeskne ja soorollid on väga kindlalt paigas. Mõnes mõttes on töö sellistes organisatsioonides naiste jaoks ainus viis midagi olulist korda saata. See on muidugi muutumas, aga vaevaliselt, aeglaselt. Teemad, millega Merkuri tegeleb, on samuti tähtsad. Nende põhirõhk ongi naiste jõustamisel ja nüüd on nad avanud ka naiste varjupaiga, mille üle mul on väga hea meel. Merkuri juht Nana on väga tugev ja särav inimene. Kogu meeskond töötab oma eesmärkide nimel. Aeg-ajalt oli nendega keeruline asju ajada – paberitöö võttis vahel kuid ning sageli oldi kinni oma harjumustes, võtmata kuulda vabatahtlike arvamusi ja ettepanekuid. Üldiselt aga oli Merkuris väga soe õhkkond.

Üks põnevamaid elamusi minu jaoks oli, et sain õppida kohalikku rahvatantsu. Gruusia tantsud on väga keerulised ja meenutavad pigem balletti. Käisime kohalike 3-5 aastaste mudilastega samal kursusel – pisikesed rosinasilmad ja kolm pikka välismaalast.

Ja loomulikult jäid meelde erinevad vahejuhtumid, kui koos teiste vabatahtlikega Gruusias ringi reisisime. Väga tihti kutsuti meid ööbima kohalikesse kodudesse, ka siis, kui elamistingimused kasinad. Kord näiteks leidsime majakese täiesti keset metsa – ainus pesemisvõimalus, suur malmvann, oli õues akna all. Seal elasid kolm “venda”, kellest ühte kutsuti kuningaks. Selliseid kohtumisi oli tõesti palju ja karaktereid, kes oleks otsekui raamatust välja hüpanud, nägime pea iga päev.

Korraldasime ka ühe suurema mänguasjade kogumise kampaania. Idee sai alguse õpetajatele peetud loengust, kus üks õpetaja kirjeldas olukorda Darcheli lasteaias. Käisin seal ka külas ning pilt, mis lasteaias avanes, oli tõesti nukker. Samas majas elas üks põgenikepere, lagedest rippusid elektrijuhtmed ja kõigil akendel ei olnud klaase ees. Muidugi vajaks Darcheli uut maja, uut mööblit, madratseid lõunauinaku jaoks, asfalti hooviaukude lappimiseks. Seda võimalust mul ei olnud. Kuidagi aga tekkis idee, et lastel võiks vähemalt olla, millega mängida. Otsustasime Eestist mänguasju hankida. Mõtte pakkus välja MTÜ Noor-Iseloom eestvedaja Kadi Urbas, kes tegi ära väga suure töö. Tema kogus Eestis mänguasjad ja saatis need sponsorite abiga teele. Kahjuks juhtus nii, et transport võttis nii kaua aega, et jõudsin nädalake enne kingituse kohale jõudmist ise Eestisse tagasi. Merkuri töötajatelt aga kuulsin, et see võeti suure rõõmuga vastu ja meid meenutatakse seal veel tänagi hea sõnaga.

Elu Gruusias oli kindlasti kogemus, mida kusagilt mujalt ei saa – tohutu värvide ja helide virvarr, imeilus ja uskumatult keeruline keel, rahvatants, -laul ja toidukultuur. Gruusia vajab kõikide oma traditsioonide keskel ka värsket pilku ja seda saavad välisvabatahtlikud sinna viia.