Põgeneda?
Mida kauem kestab sõda, seda raskem on sellest taastuda, koguda jaksu kodulinnade üles ehitamiseks, töökohtade, koolide, haiglate ja lasteaedade taastamiseks. Põgenenud seisavad raskete valikute ees – kas üritada sõita koju tagasi, linnadesse, kuhu sissetungijad on jätnud lõkse ja lõhkemata pomme? Kas üritada luua endale ja oma lastele ajutist normaalsust uues linnas või riigis?
Sõda kestab edasi, isegi kui rahvusvaheline meedia väsib selle kajastamisest.
Näitus „Põgeneda?“ koosneb 11 Ukraina illustraatori isiklikest kogemustest, tunnetest ja ahastusest. Tööd on nähtavad Tallinna tänavatel, sotsiaalmeedias ning siin. Tööde nägemiseks liigu lehel allapoole või vali kunstniku nimi, kelle töödest alustada:
„Linn on pinges ja ärev. Võib-olla tuleb see vestlustest, mis keerlevad ellujäämisvarustuse, pommide ja Vene vägede ümber. Või näoilmetest, inimeste silmist, kust peegeldub ärevus. Või ehk sellest, et viimastel kuudel on tänavatel vähem inimesi ja teedel vähem autosid.
Kõige veidram on selle kogemuse juures arvatavasti võimetus tulevikku planeerida. Ja tunne, et ees ootab midagi õudset, on selle juures arvatavasti kõige väsitavam.“
11.02, 13 päeva enne sissetungi
Anna Sarvira on illustraator, lugudesarja „Brave bunnies“ kunstiline juht ja illustraatorite klubi Pictoric kaasasutaja. Anna elab Kiievis ning on lõpetanud Ukraina Rahvusliku Kunsti- ja Arhitektuuriakadeemia. Ta on osalenud mitmetel rahvusvahelistel illustratsiooninäitustel, näiteks Bologna lasteraamatumessil, „Eyes on Ukraine“ näitustel Itaalias ning Illustration Garden ja Nami Concours näitustel Lõuna-Koreas.
Tema töid on tellinud UNICEF, Briti Nõukogu, ÜRO Naisteorganisatsioon, Coca-Cola, Blue Rabbit Publishing, Benchmark Education, Glowberry Books, Wonderzine Ukraine, New Yorgi moodsa kunsti muuseum MoMA ja paljud teised.
Tema tööde keskmes olid peamiselt inimõigused ja sotsiaalprojektid. Pärast 24. veebruari joonistab Anna peamiselt Ukrainas toimuvast sõjast ja Vene sõjakuritegutest.
Anna töid näeb tema Instagrami-kontolt @anna.sarvira
Võib-olla olete sõjauudistest väsinud, aga olukord on tõsine. Minu igapäevane tegelikkus algab perele helistamisega, et kontrollida, kas nad on elus. Mu kodu lähedal pommitatakse pidevalt, nagu ka üle terve Ukraina. Uurin, kuidas mu sõpradel külmades keldrites pommide eest varjudes läheb. Kontrollin värisevil käsi uudiseid. Paljud ei saa põgeneda. Kõik see toimub rahumeelsete inimestega, kes elavad omal maal. Vanemad ütlevad, et neil on hea meel, et ma just enne sõja algust Mehhikosse reisile läksin – nii ei pea nad minu turvalisuse pärast muretsema. Nad üritavad mu tuju üleval hoida ja vaprad olla. Samal ajal, kui mina olen rahuliku taeva all, peavad nemad nägema õuduseid. Elan siin muserdatuna.
Tahan teid kõiki tänada toetuse eest neil õudsetel päevadel. Tean, et paljud teist annetavad Ukrainale, jagavad infot ja näitavad üles solidaarsust kõigi ukrainlastega. Palun ärge jääge vait – iga sõna ja tegu loeb. Tehke ükskõik mida, enne kui on liiga hilja.
28.02, sõja 5. päev
Meile, ukrainlastele, pole sellel sõjal õigustust. Me ei palunud, et meid „vabastataks“, ega soovinud Vene maailmakorra osaks saada. Me armastame oma riiki, oma maad ja kultuuri. Meie silmis üritab Venemaa Ukrainat vabastada ukrainlastest – „sõjalise erioperatsiooni“ tegelik nimi on genotsiid. Nende sihtmärgiks on naised, vanurid ja lapsed, nad pommitavad haiglaid ja elamurajoone. 10. märtsiks olid Vene sõdurid tapnud rohkem Ukraina tsiviilisikuid kui sõjaväelasi. Ukrainlased võitlevad oma kodumaa ja inimõiguste eest südikalt. Nad võitlevad terrorismi ja türannia vastu, makstes iga päev süütute inimeste elude kõrget hinda.
11.03, sõja 16. päev.
Lastel on valus ja ebainimlik sõjaga harjuda. Kuidas neile selgitada, miks nende kodusid hävitatakse ja nad peavad keldris varjuma? Maailm peab suutma Ukraina lastele nende lapsepõlve tagasi anda.
11.03, sõja 16. päev.
Olga Shtonda on Harkivist pärit auhinnatud illustraator. Ta õppis Harkivi disaini- ja kunstiakadeemias graafilisi kunste ning seejärel alustas tööd lasteraamatute, ajakirjade ning animatsioonide jaoks illustratsioonide loomisel.
„Mu sõbrad ja pere on Harkivi piirkonnas, mida tabavad pidevalt Vene pommid – kuid ma ei joonista sõda ainult isiklikel põhjustel. Ma teen seda, et panustada illustratsioonidega vene agressiooni vastasesse võitlusesse.“
Olga töid näeb tema Instagrami-kontolt @olga.shtonda
Ukrainlased on lahke ja rahumeelne rahvas. Rahvas, kelles püsib vastupidavus ja inimlikkus isegi sõja ajal. Me suudame nendest õudsetest aegadest koos üle saada.
07.03, sõja 12. päev
Mul on rahu täis minevik, kohutav olevik ning lootust täis tulevik.
15.03, sõja 20. päev
Maria Foya on Kiievist pärit illustraator. Ta põgenes sõja eest Lääne-Ukrainasse.
„Siin tunnen ennast enam-vähem turvaliselt, kuigi keegi ei tea, mis veel juhtuda võib. Üritan joonistada plakateid ja illustratsioone Ukraina toetuseks, teha vabatahtlikult disainitööd ning jätkata tellimustega nagu varem. Unistan päevast, mil jõuan koju tagasi ning saan oma linna ja kodumaad taastama asuda.“
Maria töid näeb tema Instagrami-kontolt @foya_illustrations
Esimese sõjakuu jooksul pidi kodust põgenema umbes 10 miljonit ukrainlast. Jätma oma lähedased teadmata ajaks, mõned igaveseks. Naised põgenevad lastega turvalistesse paikadesse, mehed jäävad kodu kaitsma.
20.03, sõja 25. päev
Nataliia Shulga on Kiievist pärit illustraator, kes loob peamiselt tekstiillustratsioone ajakirjandusele ning reklaamtöid. Samuti töötab ta arhitektina.
„Nüüd joonistan vaid sõda, sest nii aitan oma kodumaal maailmaga rääkida – ja võita.“
Nataliia töid näeb tema Instagrami-kontodelt: illustratsioone @natshulga_il ning fotoloomingut @natshulga
Miks ma nutan, kuigi mu sõbrad ega pere ei ole praegu tule all olevates linnades? Kõiki meid – turvalistes kohtades ning Ukrainast eemal olevaid – seovad nähtamatud niidid nende paikadega, kus toimuvad õudused. Nüüd ma tean, et kaugetes riikides toimuvad sõjad on täiesti teistsugused sellest sõjast, mis toimub sinu kodumaal. See siduv niit venib sinuga kaasa, ükskõik, kuhu jooksed. Valust, hirmust ja ohust koosnev niit.
14.04, sõja 50. päev
Põgenemine. Vene väed pommitavad halastamatult tsiviilisikute kodusid – elamurajoonide pommitamine on teadlik hirmutamistaktika. Ma poleks kunagi arvanud, et hakkan selliseid illustratsioone joonistama… aga nüüd ei suuda ma enam midagi muud joonistada. Kõik, mis on mu sees, väljendub nii.
14.03, sõja 19. päev
Ma ei suuda sellega leppida – kuidas on võimalik tulistada süütuid inimesi, kes üritavad põgeneda?
17.03, sõja 22. päev
Oksana Drachkovska on Tšernihivis sündinud ja hetkel Lvivis elav disainer ja illustraator. Ta on Ukraina praegust olukorda jäädvustanud alates sõja esimestest päevadest. Nüüd joonistab Oksana varasemate lasteraamatute ja raamatute kaanekujunduste asemel illustratsioone inimeste traagilisest saatusest. Samuti kujutavad tema tööd lootust ning ukrainlaste tugevust ja ühtehoidmist.
Oksana töid näeb tema Instagrami-kontolt @oksanadrachkovskaillustration
Daria on 25, ta kolis Harkivisse Kashastanist, et minna ülikooli. Sõja viiendal päeval üritas ta oma ukraina abikaasa ja ämma-äia palvel põgeneda. Kui Daria oma abikaasaga kolm tundi enne rongi väljumist Harkivi Lõuna raudteejaama jõudis, valitses seal kaos. „Kui perroonile jõudsime, olid vagunid täiesti täis, uksed suletud ning perroonil ootas rahvamass, kes polnud sisse mahtunud.“ Nad ootasid järgmist rongi. Kui Daria järgmisesse rongi sisenedes nägi, et vabu kohti polnud ning vaguni vahekäigud olid juba inimesi täis, hüppas ta sealt välja. „Ma hakkasin kõike kartma – rahvamassi, oma meheta lahkumist ning ilma igasuguse kaitseta rongiakna kõrval istumist, kui iga hetk võib langeda pomm. Ma lihtsalt hüppasin välja ja hakkasin nutma. Ma arvan, et mul oli paanikahoog.“
03.03, sõja 8. päev
Lapsepõlv Ukrainas. Minul ei ole lapsi, nii et ei tea, mida lapsevanemad praegu läbi elavad. Et pered kaotavad oma kodu on kohutav, kuid veelgi rohkem hirmutab mind see, et venelased on varastanud neilt lapsepõlve ja võimaluse korralikult koolides õppida ja teiste lastega lävida. Meie haridussüsteem sai juba pandeemiaga põntsu, sõda on aga täielik katastroof. Loodan, et lastel jääb soov edasi õppida alles, hoolimata kogu sellest õudusunenäost.
25.03, sõja 30. päev.
Miljonid tsiviilelanikud pidid pärast Venemaa sissetungi kodudest põgenema. Kõik üritasid kaasa haarata vaid kõige väärtuslikumad asjad ja mitte sõpru ega lemmikloomi maha jätta.
02.03, sõja 7. päev
Mari Kinovych on Kiievist pärit illustraator. Ta töötab erinevate illustratsioonisuundadega kommertsreklaamidest raamatute kaanekujundusteni. Oma töödes keskendub ta peamiselt keskkonnateemadele, soolisele võrdsusele ning loomade õigustele.
„Sõja alguses olin perega Kiievis. Otsustasime minna Tšernihivisse sugulaste juurde. Üritan nüüd võimalikult palju vabatahtlikuna illustreerida, et Ukrainat visuaalsete tööde ja rahaga toetada. Usun, et võidame selle sõja – soovin juba koju tagasi pääseda ja oma linna taastama asuda.“
Mari töid näeb tema Instagrami-kontolt @marikinoo
Mu vapper sõbranna Masha päästis oma tütre Veronika Irpinist, põgenedes poollagunenud autoga. Auto oli nende hävitatud maja hoovis juba tabamusi saanud. Olid sõja esimesed päevad, suur hulk Irpini, Butša ja Gostomeli tsiviilisikud üritasid lahkuda ja põgeneda, kuid paljudel see ei õnnestunud. Lasti maha terveid perekondi, kedagi ei huvitanud, et autodele oli kirjutatud „LAPSED“.
06.03, sõja 11. päev
Mu sõbranna Lera Mariupolist. Ta isa ja vanaema läksid keldrist välja, et süüa otsida ja surid šrapnellihaavadesse oma koduhoovis. Lera evakueeriti Mariupoli mereni viivalt puiesteelt koos koeraga, kelle ta oli tee pealt üles korjanud. Pommitamise tulemusel on hävitatud 90% linna hoonetest. Mariupolit ei ole enam olemas.
19.03, sõja 24. päev
Juhuks, kui temaga peaks põgenemiskaoses midagi juhtuma, kirjutas 24. veebruaril mu sõber ja kolleeg Saša oma nime, vanuse ja kontaktandmed oma tütre seljale. Veidi aega tagasi postitas Saša foto oma tütre seljast Instagrami, kus see hakkas metsikul kiirusel levima. Pilti jagati allikale viitamata, mis tõi kaasa tuhandeid „toredaid“ inimesi oma päris julmade kommentaaridega ning väidetega, et foto on võltsing. Aga see ei ole võltsing. Ma ei saa paljus kindel olla, mis praegu toimub, seega kasutan ainult lugusid, millega mul on isiklik side. Tahaksin, et see oleks võltsing, lavastus, film või unenägu. Aga kahjuks on see kõik päriselt.
07.04, sõja 43. päev
Millalgi sõja alguses rääkisin telefonis oma hea sõbra 7-aastase tütre Miroslavaga. Pärast seda vestlust alustasin temast koomiksi joonistamist, mida pole siiani lõpetanud. Iga päev – lugedes hävitatud linnade keldritest ja pommivarjenditest saadetud sõprade ja sugulaste postitusi, lühikesi värinal kirjutatud sõnumeid emalt Kiievist – tahtsin koomiksisse lisada mustemaid toone, aga ei suutnud. Ma olen vaimselt kurnatud. Pean lihtsalt uskuma, et nad kõik jäävad ellu. Lõpuks on saabunud ka väike hea uudis – Mira naabrite kass päästeti. Pärast 11 päeva löödi trepikoja seina auk ja päästeti vaene loom kinnisest korterist.
09.03, sõja 14. päev
Täna rünnati mu kodulinna Kiievit. Jälle. Vaatan fotosid hävitatud majast ja taipan, et see on mulle tuttav piirkond ja pean olema seda majagi varem näinud, sest mu sõber elab sellele väga lähedal. Mu ema kuulis plahvatusi. See evakueerimispilt pidi olema koomiksi üks osa… aga ei ole, sest väike Mira on ikka veel Harkivis, kuigi nende maja ei ole elamiskõlbulik. Maja seintes on augud ja aknaid pole enam ees. Aga praegu tahaksin ma selle pildiga tänada kõiki vabatahtlikke kangelasi, kes inimesi rünnakutes päästavad, neile toitu ja riideid pakuvad, aitavad kadunuid otsida, päästavad hüljatud loomi ning teevad veel nii paljusid imelisi asju, selle asemel, et turvalises kohas varjuda. Tahan tänada ka avalikke teenuseid, mis rünnakute ajal siiski edasi töötavad. Tuletõrjet ning igaühte, kes läheb tööle, et vajalik taristu jätkuvalt toimiks. Loodan, et Mira evakueerumise visuaal mõjutab kuidagi universumit ja saab reaalsuseks nii talle kui kõikidele teistele põrgulikes kohtades kinni olevatele lastele.
14.03, sõja 19. päev
Kiiev. Õhus on põlemise lõhna ja kõlab õhutõrjesireen. Vestlen emaga videokõnes, kui kuulen häiresignaali – ja siis plahvatust. Jumal tänatud, aknaraamid jäid ette. Mäletan, kuidas varasemas elus oma toa aknast metsa ja järvesid vaatasin ning kuskil metsa taga olid Irpin ja Butša, väikesed rahulikud rohelised linnakesed, kus nüüd on kõik hävitatud. Siis mõtlen Mariupolist. Iga paganama päev mõtlen Mariupolist, sellest hiiglaslikust jaanimardikate hauast.
20.03, sõja 25. päev
Julia Tveritina on graafiline kunstnik, maalikunstnik, illustraator. Sõja algus tabas teda Hiinas – ta õpetab Suzhou ülikoolis illustreerimist.
„Kogu mu pere on Kiievis ja nad ei kavatse lahkuda. Olen seetõttu pidevalt ärevuses ja meeleheitel. Mu kodu asub Irpini ja Butša piirkonna servas. Mu sugulased tegutsevad vabatahtliku tööga, et aidata Irpinist põgenenuid ning hüljatud loomi; mina toetan rahaliselt nii, nagu suudan. Minu tööde sisu oli varem poliitikast ja sõjast väga kaugel, kuid nüüd ei suuda ma luua midagi, mis poleks sellega seotud.“
Julia töid näeb tema Instagrami-kontolt @yuliiatveritina
Saša ja Vika lahkusid koos perega Butšast 12. märtsil. Maja ümber pidevalt langenud pommide tõttu elasid nad kaks nädalat keldris. Ühe meie teise sõbra vanemad põgenesid oma Gostomeli lähedal asunud külast 13. märtsil – nende maja oli juba 27. veebruaril saanud kaks mürsutabamust. Ka nemad elasid järgnevad nädalad keldris. Meie kõige lähedasemad jäid ellu – aga see ei ole õnneliku lõpuga lugu. Nemad, meie ja miljonid ukrainlased on pidanud kodudest sõja tõttu põgenema, miljonid on jätkuvalt ilma elektri, kütte, sideühenduse ja veeta Mariupolis, Volnavahkas, Severodonetskis, Irpinis ja mujal. Mitmetes okupeeritud linnades lähevad iga päev tuhanded julged inimesed tänavatele Vene tankide ette protestima.
See sõda lõppeb meie võiduga. Ainult see võiks minna kirja „õnneliku lõpuna“, kuigi mitte kõigil meist ei õnnestu seda näha.
14.03, sõja 19. päev.
Jenya Polosina on Kiievist pärit illustraator. Ta töötab tekstidele illustratsioonide loomise ning sotsiaalprojektidega. Alates Venemaa sissetungist Ukrainasse on ta osalenud mitmetes vabatahtlikes projektides piltide ja koomiksite loojana, et Ukraina heaks annetusi koguda ning levitada infot Ukraina praegusest olukorrast.
Jenya töid näeb tema Instagrami-kontolt @polosunya
24. veebruar 2022 on kõikidele ukrainlastele kohutav kuupäev. Kui küsida, kirjeldaksid kõik kuupäeva nii, nagu illustraator seda siin pildil kujutab. Täna ühendab ukrainlasi lein. Pärast sõda ühendab neid aga riigi ülesehitamine..
Tavaelus töötas Daria Filippova illustraatori ja disainerina Odessa vabaõhu kultuurikeskuses Roheline Teater ning tegi kaastöid nii raamatukirjastustele kui meediaväljaannetele. Nüüd elab ta koos noorema õega Moldovas, põgenedes jättis ta Ukrainasse maha nii oma partneri kui vanemad.
„Ma ei suuda midagi peale sõja joonistada, sest ma ei mõtle enam millestki muust. Ma pole juba kuid kodus käinud. Kõik mu lähedased jäid sinna ning lõppu ei paista.“
Daria töid näeb tema Instagrami-kontolt @flppvdd
Sõjauudised täidavad ukrainlaste päevi ja nädalaid. On tunne, et kui pilgu uudistekanalilt ära keerad, jääb kohe midagi tähtsat kahe silma vahele. Õnneks teevad ukraina ajakirjanikud oma tööd kiiresti ja professionaalselt, et inimesteni jõuaksid tõepärased uudised – seda hoolimata rindel valitsevast pidevast ohust.
Yulia Vus on Lvivist pärit illustraator ning sketšiklubi Shozasketch kaasasutaja.
„Ma joonistan sõda, sest ajalugu toimub praegu otse meie silme all. On ülitähtis, et me oma kogemusi, tundeid ja mõtteid dokumenteeriksime.“
Yulia töid näeb tema Instagrami-kontolt @yulia_vus
Praegu võib öelda, et küsimus „Kuidas sul läheb?“ on Ukrainas viis öelda „Ma armastan sind“. Kõik on lähedaste pärast kohutavalt mures ja üritavad pidevalt kontakti hoida. Üle poole miljoni inimese on juba pidanud põgenema, saama pagulasteks. Pered on lõhutud, paljusid pole olnud võimalik Ida-Ukrainast evakueerida ning pommitatakse ka naisi ja lapsi täis evakueerimisbusse. Meie igahommikune rituaal on nüüd kontrollida, kas lähedased on elus.
06.03, sõja 11. päev
Jenya Polosina on Kiievist pärit illustraator. Ta töötab tekstidele illustratsioonide loomise ning sotsiaalprojektidega. Alates Venemaa sissetungist Ukrainasse on ta osalenud mitmetes vabatahtlikes projektides piltide ja koomiksite loojana, et Ukraina heaks annetusi koguda ning levitada infot Ukraina praegusest olukorrast.
Jenya töid näeb tema Instagrami-kontolt @polosunya
Mu kodulinna Kiievit pommitati täna öösel jälle. Pool linnast, kaks miljonit inimest, on pidanud kodudest põgenema. Mina ka. Ilusat Harkivit pommitatakse lihtsalt päeval ja ööl. Irpinist, Gostomelist ja Butšast põgenenud on hakanud rääkima, mida nad nägid ja kogesid – see on totaalne õudus. Paljud on seal veel kinni, pantvangidena. Mariupolis on 400 000 inimest pea täielikus blokaadis, ilma vee, toidu ja kütteta (Ukrainas on veel külm talv) pideva pommitamise all juba kolm nädalat. Palun minge tänavatele, kutsuge oma valitsust üles Ukrainat aitama. Ainult nii saate ennast ja oma kodumaad samasuguste õuduste eest kaitsta. Venemaa ei kavatse Ukrainaga piirduda.
15.03, sõja 20. päev
Enne sõda joonistasin oma rahulikust Kiievist ühe illustratsiooni. See oli algava Domestika veebikursuse jaoks, pühendatud linna kogukonnale. Ma ei oleks osanud ettegi kujutada, kuidas mu Kiiev vaid paari nädalaga muutub. Nüüd otsustasin illustratsiooni uuendada, peegeldada tänast Kiievit ja uut tegelikkust.
Ma olen nii uhke oma kodumaa ja selle kodanike üle, kes on kõige vapramad! Au Ukrainale! Слава Україні!
28.03, sõja 33. päev
Tanya Yakunova on Kiievist pärit auhinnatud illustraator ja kunstnik. Ta töötab nii raamatute, reklaamide ja ajakirjanduslike tekstiillustratsioonidega, aga osaleb ka rahvusvahelistel näitustel. Ta on osalenud projektides Jaapanist Ecuadorini, teinud töid suurklientidele nagu Google, Facebook, Coca-Cola ja paljud teised. Enne sõda oli Tanya peamiseks huviks tavaliste esemete, vormide ja lugude uurimine, otsides neist rütmi ja ilu. Alates 24. veebruarist on tema tööde keskmes Ukraina uus tegelikkus.
„Ma ei suuda peaaegu mitte midagi muud joonistada, kuna mu pea on sõjalugusid täis – õõvastavaid või kangelaslikke. Ukraina jaoks on see sõda olemuslik, nii et kogu mu tähelepanu on sellele suunatud. Ma joonistan kahel põhjusel: esiteks, kuna näen, et kunst on info leviku ja reaalsuse tajumise jaoks võimas tööriist. Mul pole võimalik palju teha, kuid saan meie sõjaväele annetada ning kasutada oma oskusi maailmale info levitamiseks, et näidata, mida me läbi elame, ja väljendada meie valu. Tunnen, et see on minu kohus kunstnikuna, minu meetod Ukraina ja ukraina kultuuri eest võitlemiseks. Teine põhjus on teraapia. See valu ja viha, mida tunnen, on vaja kuskile panna ning illustreerimine on minu viis meie uue tegelikkusega toime tulla.“
Tanya töid näeb tema Instagrami-kontolt @anni_tett
PICTORIC
Olena Staranchuk, Oleh Gryshchenko ja Anna Sarvira lõid 2014. aastal proaktiivse kogukonna Ukraina illustraatoritest, graafilistest disaineritest ja kunstnikest, loodud klubi sai nimeks Pictoric. Klubi liikmete tööd väljendavad graafiliste kunstide uusi suundumusi, olles samas siiski silmatorkavad oma unikaalse maailmanägemuse ja erakordse kunstilise tunnetusega. Pictoricu missioon on Ukrainat rahvusvahelisel tasandil esindava kõrgtasemel kunsti ja illustratsioonide levitamine. Selleks korraldab klubi näituseid, meistriklasse, loenguid jne.
Ukraina illustraatorid joonistasid käesoleva näituse tööd kõik pärast 24. veebruaril alanud sõda. Näha oma kodumaad Vene vägede poolt hävitatavat on nii kohutav; sõjas hävitatakse meie unistusi, lootusi ja tulevikku. Siiski – Ukraina on tugev ja meie inimesed hoiavad kokku nagu ei kunagi varem. Illustraatorid on hakanud oma kunsti kasutama vahendima meie hirmude, tunnete ja valu peegeldamiseks. Iga töö on seisukoht, millele kirjutavad alla miljonid ukrainlased. Me teame, et kogu maailm on meiega ning tunneme toetust. Kutsume kõiki rahu, õiguse ja inimlikkuse eest võitlema. Usume, et kunst on vahend dialoogi ja kriitilise mõtlemise julgustamiseks.
Rändeteemaline näitus on väljatöötatud projekti „Jagatud teekonnad“ raames, mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus (EstDev). Selle sisu eest vastutab MTÜ Mondo ja see ei kajasta tingimata rahastajate seisukohti.
