Paindlik suunamuutja Inma

Inmaculada Ortiz Rojano, sõpradele lihtsalt Inma, on 28-aastane hispaanlanna, kes räägib heal tasemel suahiili keelt ja on rajanud oma kodumaal kodanikuühenduse, mis tegeleb ökofeminismiga. Inma on õppinud soolise võrdõiguslikkuse teemat ülikoolis ning rakendab oma teadmisi praktikasse Lääne-Keenias, Shianda külas EU Aid programmi ekspertvabatahtlikuna.

Tagasihoidliku ja leebe olemise, lühikese kasvu ning hapra kehaehituse tagant leiame kirgliku naiste õiguste eest võitleja, kes Keenia algeliste olmetingimuste, suure töökoormuse ega kultuuriliste erinevuste ees tagasi ei kohku.

„Minu jaoks on see, et ma praegu Keenias töötan, hästi loomulik asjade käik. Olen varem töötanud nii Keenias kui Tansaanias ja näinud erinevaid koostöö vorme. Vahel juhtub, et Euroopast Aafrikasse tulnud ekspert hakkab oma ideid ja lahendusi peale suruma. Minu jaoks on see uus kolonialism. See ei peaks nii olema. Mina olen oma töös püüdnud alati läheneda paindlikult, kuulata kohalike soovitusi ja nõuandneid. Sellisel moel on see koostöö mõlemale poolele kasulik,“ tõdeb Inma.

Inma ülesannete hulka kuulub töö kogukonnaga, et tõsta teadlikkust koduvägivalla teemal ning samuti suhelda noortega seksuaalküsimuste, haiguste ennetamise ja hügieeni teemal. Nii on ta näiteks kokku kutsunud teismeliste emade gruppe, et neid nõustada ja soodustada nende omavahelise toetusgrupi toimimist. Noorelt emaks saanud tütarlapsed pälvivad traditsioonilises külakogukonnas halvakspanu ning jäävad niigi raskes olukorras oma muredega üksi.

„Grupina koos käies püüame neid samm-sammult avada. Selgitame välja nende kõige pakilisemad vajadused ja püüame leida viise, kuidas neid vajadusi rahuldada. Kõige suuremaks murekohaks on reeglina suhted vanematega, aga ka koolist väljalangemine ja lõpuks üsna praktilised probleemid nagu kust saada beebile riideid või kuidas tema tervise eest hoolt kanda.“

Tüdrukute rääkima saamine ja avamine ei ole kerge ülesanne, eriti esimestel kohtumistel, kui võõristus teist nahavärvi nõustaja ees on veel suur. Siin on Inmale suureks abiks suahiili keele oskus. See murrab jääd. „Õppisin suahiili keele suhtlustasandil selgeks olles oma esimesel lähetusel Keenias ja praktikal Tansaanias. See, et ma seda keelt valdan, üllatab inimesi siiralt ja loob automaatselt palju usalduslikuma õhkkonna. Iga vabatahtlik võiks uude kogukonda minnes õppida ära vähemalt mõned sõnad kohalikus keeles. See näitab, et oled avatud ja tunned nende vastu huvi.“

Vabatahtlikku tööd tehes ei ole Inma eesmärgiks ainult kohaliku keele ja kultuuri tundma õppimine. Eesmärk on õppimine palju laiemas mõttes. „Ametialaselt on mu eesmärgiks jätta siia kogukonda maha mõned töövõtted, mis aitaks neil soopõhist vägivalda ära tunda, seda märgata, ja mõista, et see mõjutab kogukonda negatiivselt ja et nad ise saavad seda muuta. Ja iga kord, kui olen oma koduriigist eemal, on minu eesmärgiks ka mu enda isiklik areng. Seda tähendab uute väljakutsetega silmitsi seismist, sisemist valmidust muutuda.“

Keenias olek on Inmat muutnud veelgi keskkonnasõbralikumaks, jätkusuutlikumaks. „See, kuidas ma siin elan, on maakerale parem võrreldes sellega, kuidas elasin Euroopas. Elu ilma pidevalt voolava kraaniveeta, ilma külmikuta jne – see on täiesti võimalik. Siin olles saad teadlikuks sellest, kui vähe vett on tegelikult vaja, et ennast pesta. Sa sööd värsket sööki, sest sul pole seda kuskil säilitada. Sa ei osta plastikut, sest siin ei ole veel toimuvat prügisüsteemi. Kõik see on mind muutnud. Ma näen nüüd, kui palju ebavajalikke asju me Euroopas omame ja kui palju ebavajalikke probleeme me loome. Elu on tegelikult palju lihtsam.“

Fotol: Inma keskel, temast paremal Mondo Keenia partnerorganisatsiooni Wefoco juht Esther Mumia.

Tekst: Ave-Marleen Rei

(november 2019, Keenia)