Racheali lugu: automehaanik, kes muudab Ugandas kutsehariduse nägu

„Kui ma automehaanika erialaga liitusin, ei meeldinud see mulle,“ meenutab Racheal. „Aga kui nägin, mida suudan oma kätega luua, armusin sellesse.“ Nii kirjeldab oma eriala Racheal Manake, kes on valinud tee, mis on Ugandas naiste jaoks tihti suletud – automehaanika.

Rääkisime täna eriala õpetajana töötava naisega vahetult pärast seda, kui ta oli lõpetanud Mondo digioskuste koolitusprogrammi ning uurisime, miks ja kuidas ta selle teekonna ette võttis.

Automehaaniku eriala esimesel kursusel oli Rachael enam kui 200 õpilasega klassis ainus naine ning sarnaselt jätkus igal sammul õppides. „Ma ei näinud teisi naisi, aga ma teadsin, et tahan olla oskustega inimene.“ Sihikindlus saada amet selgeks aitas naisel eriala juures püsida ka siis, kui ta tundis end teistest õppuritest oma soo tõttu eraldatuna. „Aga ma teadsin, et see on see, mida tahan teha.“

Stereotüüpide lammutamine

2017. aastal sai Rachealist abiinstruktor ja täna õpetab ta täiskohaga Lugogo Kutseõppekeskuses. „Iga kord, kui klassi sisenen, meenutan endale – kui mina pooleli peaksin jätma, siis millise eeskuju ma annan neile tüdrukutele, kes tulevad pärast mind?“

Racheal teab, et ootused naistele pandud ootused on meestest erinevad. „Enamik meesjuhte püüab meid alavääristada, arvates, et naised ei suuda juhtida,“ ütleb Racheal. „Ka õpilased – kui nad näevad, et oled naine, panevad su proovile. Aga kui end tõestad, hakkavad nad sind austama.“ Nii ongi, et Racheal ei õpeta mitte ainult mootorite remontimist, vaid lammutab Ugandas kruvi kruvi haaval stereotüüpe, mis pärsivad naiste võimalusi end ühiskonnas teostada.

Uue võimalusena soovib Racheal saada paremaks digivahendite kasutamisel õppetöös. Nii liituski ta Mondo koolitusega. Mondo töötab koos partneritega Eestist – Tallinna Ülikool, Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse ESTDEVi toel – ja Ugandast välja lahendusi, et Uganda kutsehariduse kvaliteeti just digivõimekuse valdkonnas tõsta. Racheal on üks neist, kes saab kasu nii enda digioskuste tõstmiseks kui hakkab õpetama ka oma kolleege tulevikus.

Mobiiltelefon võib olla terve kool!

Esimese asjana sai Racheal suure üllatuse. „Ma ei teadnud, et mu telefon võib olla justkui terve kool! Aga nüüd suudan korraldada Zoomi tunde, salvestada loenguid, teenida raha – isegi tõlkida!“ Mobiiltelefonist on saanud tema klassiruum, stuudio ja ühendus maailmaga. „See muutis mu arusaama õpetamisest. Ma saan jõuda õpilasteni ka siis, kui nad on kaugel.“

Siiski pole digitaalne ligipääs võrdselt kättesaadav – näiteks Wi-Fi on piiratud ainult administratsioonile. „Kui sa ei ole administraator, siis sul pole ligipääsu. Isegi elektriga on mõnikord probleeme.“ Racheal unistab ajast, mil töövahendid nagu projektorid, stabiilne internet ja sülearvutid on tavapärane osa õppetööst. „Me kohaneme, aga  suudaksime palju rohkem.“

Ta usub, et muutused algavad ülevalt. „Kui ministeerium ütleks, et digioskused on kohustuslikud, kohanduksid kõik,“ on Racheal veendunud. „Praegu arvatakse, et see on vabatahtlik ja seetõttu ei panustata sellesse aega.“ Ta loodab näha rohkem struktuuri, investeeringuid ja poliitikat, mis kohtleb kutseharidust esmaolulisena, mitte teisejärgulisena.

Ainsa naisena töökojas tunneb Racheal muidugi survet – aga ka uhkust. „Vahel on raske. Aga siis tuleb mõni tüdruk ja ütleb: „Ma ei teadnud, et naine saab seda teha,“ ja ma tunnen end taas tugevana.“ Nii ongi, et Racheali eesmärk ei ole ainult mootoreid parandada ja õpetada, vaid avada uksi. „Tüdrukud peavad nägema kedagi enda sarnast seda tööd tegemas. Nii katkeb senine nõiaring.“

Racheal Manake ei ole lihtsalt õpetaja – ta on teerajaja. „Ma tahan, et tüdrukutel, kes tulevad pärast mind, oleks parem kui minul,“ ütleb ta. Tolmuses töökojas ja digikeskkonnas tõestab ta, mida üks naine suudab – ja miks see on oluline.