Riina Kuusik-Rajasaar: šokolaad ja Aafrika lapsed

Koolivaheaeg on käes. Mu tütar toob ümbernurga poest väikevenna nõudmisel «midagi magusat». Vaatan šokolaadijäätist limpsivaid lapsi ja mõte liigub nendele arvukatele lastele, keda olen kohanud Lääne-Aafrikas. Töötamas.

Meenuvad väikesed matšeetesid kandvad poisikesed kakaoistandustesse viivatel teedel, mille punakad savised veelombid pärast tugevat vihma meenutavad sulanud piimašokolaadi. Ajal, kui Eesti lapsed naudivad  koolivaheaja algusega saabunud vabadust, töötavad lapsed kakaoistandustes Lääne-Aafrikas ja unistavad koolist. Šokolaadist ei oska nad unistadagi – seda pole nad oma elus kunagi maitsnud.

Maailm jagab üldist šokolaadiarmastust. See on üks enim tarbitavaid maiustusi üldse. Iga eurooplane või põhjaameeriklane sööb keskmiselt 5,2 kilo šokolaadi aastas. Üleilmne šokolaadimaiustuste turg õitseb – 2012. aastal oli see väärt 80 miljardit dollarit. Kuid kakao tootmisahel on pikk, keerukas ja läbipaistmatu, ja peidab endas vaesust, ebaõiglust ja inimõiguste rikkumist.

Ahela ühes otsas on miljonid kakaokasvatajad ja põllutöölised, kes peavad ennast ja oma perekondi elatama 2-dollarilise sissetulekuga päevas. Sissetulekute drastiline vähenemine, puudulikud võimalused alternatiivsete põllumajandussaaduste tootmiseks ja olematud teadmised, kuidas pidada hinnaläbirääkimisi kokkuostjatega, viivad vaesumiseni, tööliste elutingimuste halvenemiseni ja lapstööjõu kasutamiseni.

Inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed ning nende tööle sundimine on eriti suur probleem maailma suurimas kakaotootjariigis Elevandiluurannikul, mis toodab kolmandiku Euroopas tarbitavast kakaost. Ahela teises otsas oleme meie – tarbijad –, kes tunnevad end olukorra muutmiseks liiga abitult või ei ole kakaokasvatajate raskest olukorrast teadlikud.

Kahe maailma vahel seisab käputäis suurfirmasid, kes valitsevad globaalset kakaoturgu ning korjavad šokolaaditööstusest hiilaslikku kasumit. Lapstööjõu probleemi Lääne-Aafrikas tõi laiema publikuni 2010. aastal BBC eetris olnud dokumentaalfilm «Šokolaad: kibe tõde».

Eestis on üldlevinud müüt vähesest huvist kaugete paikade ja nende probleemide vastu. Kas maailma on võimalik parandada ostukorviga? Positiivne on ka see, et lausa 60 protsenti eestlastest peab oluliseks, et Eesti juhtiv šokolaaditootja Kalev lisaks oma tootevalikusse õiglase kaubanduse sertifikaadiga tooteid. See on julgustav märk meie teadlikkuse tõusust selle kohta, kuidas mõjutab meie käitumine meist kaugel elavate inimeste heaolu, ja soovist näha ettevõtteid käitumas vastutustundlikult ja inimõigusi austavalt.

Läinud nädalal, 12. juunil oli rahvusvaheline lapsetööjõu kasutamise vastane päev. Hetkel on maailmas umbes 215 miljonit lapstöötajat, kellest vähemalt pooled teevad tööd, mis kahjustab tõsiselt nende füüsilist ja vaimset tervist ning röövib neilt õiguse haridusele. Lääne-Aafrika kakaoistandustes töötab kaks miljonit last. Lapstööjõu kasutamine on inimõiguste tõsine rikkumine ja see on rahvusvahelise tööõiguse järgi karmilt keelatud.

Just šokolaadifirmad peavad astuma kakaotootmise olukorra parandamiseks vajalikke samme. Viies oma tootmise vastavusse sõltumatu sertifitseerimissüsteemi nõuetega, saavad firmad tõestada, et neile läheb korda kakaod kasvatavate inimeste elu. Õiglase kaubanduse tõeline mõju avaldub üleilmses sotsiaalses liikumises, mis väärtustab inimõigusi, õiglust ja vastustunnet oma tegude eest. Kõike seda, mida oma lastele õpetame ja neilt ootame. Nii koolis kui koolivaheajal.

Postimees Arvamus: http://arvamus.postimees.ee/1275236/riina-kuusik-rajasaar-sokolaad-ja-aafrika-lapsed