SPI keskus Istanbulis pakub kogukonnatunnet ja lootust

Tekst ja fotod: Hille Hanso, Istanbul.

Rahaf 32 on pärit Latakyast, Vahemereäärsest linnast Süürias. Tal on rahanduse ja pangandusalane kõrgharidus ning seitse aastat töökogemust pangas ja pereäris. Kui olukord Süürias muutus tema pere jaoks ohtlikuks, lahkusid nad Süüriast, et emigreeruda Saksamaale. Rahaf ei saanud viisat, et Saksamaale minna, kuigi ta oli vastu võetud ühe ülikooli magistriprogrammi. Ta keeldus paadil Vahemerd ületamast. Nii jäi ta Istanbuli „kinni“ ja tema elu muutus täielikult.

Rahaf esitlemas SPI uusi tooteid: kotte, rätte, särke ja makrameekaunistusi.

Me istume Mondo abiprojekti, kogukonnakeskuse Small Projects Istanbuli (SPI) rõdul ja joome musta teed. Rahaf asub jutustama, mis tunne on olla Süüria põgenik, kes abistab oma tööga teisi põgenikke. Samal ajal toimub töötoas aktiivne sagimine – keskuses töötavad naised õmblevad kandekotte ja särke, millele hiljem prinditakse keskuses välja töötatud disainiga sõnumid ja pildid. Teises toas valmistatakse kuulsaid „Drop earrings, not bombs“ sarja kuuluvaid värvilisi kõrvarõngaid. Õhus heljub kange kardemoniga süüria kohvi lõhn, köögis valmistab kokk kodust karriga kana-kartulirooga, millest saavad söönuks nii käsitööd tootvad naised, nende lastehoius tundides käivad lapsed kui keskuses töötavad vabatahtlikud. Meeleolu on kevadiselt rõõmus ja lootusrikas.

Rahaf kuulis SPIst ühelt sakslasest tuttavalt, kes käis keskuses vabatahtlikuks 2016. aastal. Nii hakkas ka üksildust tundev ja tegevusetu Rahaf keskuses käima, alguses vabatahtlikuna. Tänu Mondo toele sai SPI pakkuda talle palgatööd – käsitöötubade koordinaatorina.

Rahafi sõnul töötatakse keskuses peamiselt endiste Süüria koduperenaistega, kel oli Türki põgenedes mõningaid käsitöö-oskusi. Keskus võimaldab neil juurdepääsu õmblusmasinatele ja materjalidele ning nad saavad kas käsitööd õppida või oma oskusi täiendada. Nad on keskmiselt haritud, vähestel on ka ülikooliharidus. Türgi tööturul on süürlastel raske – nad töötavad enamasti ebaseaduslikult ja väga pikki töötunde kohalikest madalama palga eest. Nii mõnedki pered on meesliikmetest üldse ilma jäänud, neile naistele on SPI ainuke sissetulekuallikas.

Paljud süüriast pärit pered on traditsioonikesksed ja naiste õlul on kogu kodu ning laste eest hoolitsemise kohustus. Teha 12-14- tunniseid tööpäevi vabrikutes pole seetõttu nende jaoks võimalik. Süüria peremudel on sarnane Türgile – naise ülesandeks on pühendada oma tähelepanu lastele ja abikaasale. Neil on Türgis majanduslikult äärmiselt raske toime tulla. „Meie keskus võimaldab naistel kodust välja tulla, luua sotsiaalne võrgustik, teenida raha, üksteisele tuge pakkuda Paljud ütlevad, et on väga õnnelikud, et saavad raha juurde teenida, teised sõltuvad oma sissetulekus täielikult keskusest tehtavast tööst. Sissetuleku mõttes on keskus neile suure tähtsusega,“ räägib Rahaf.

Õmblemine SPI töötoas

Keskuses käivad naised pakuvad üksteisele ka psühholoogilist tuge. Kuna paljude vähene türgi keele oskus ei võimalda neil türgi naabritega lähedasemaks saada, on neile oluline jagada oma kogemust teistega, kes on sarnase kogemuse läbi teinud. Süüria pered loovad uusi sõprussuhteid, jagatakse üksteise muresid ja rõõme.

Rahaf seletab, et Süüria on nagu pusle- igas piirkonnas on väga erinevad inimesed. Nii õppis ka tema oma maa rahvastikku Türgis paremini tundma. Tema kodukoht Latakya oli suhteliselt vabameelne, vahemerelise elulaadiga linn. Religiooni mõju oli tunda vähe. Teisalt puutub ta nüüd kokku inimestega, kes oleksid tulnud justkui teisest kultuuriruumist, kuigi samast riigist. „Olen tänu sellele tööle muutunud ka ise tolerantsemaks ja mõistvamaks ja tajun, kui erineva elulaadiga inimesed Süürias elasid. Ilma SPI-ta poleks ma ehk meie ühiskonna konservatiivsemate inimestega üldse kokku puutunudki.“

Tooted, mis on otsast lõpuni valminud SPI-s

Sunnitud emigratsioon lööb kõik inimeste eluplaanid segi, nii läks ka Rahafiga. Olukord, milles ta on, pole tema valitud, see põhjustab ängistust ja ebakindlust. Ka paljudel teistel süürlastel on hingehädasid, mille põhjuseks on traumaatilised läbielamised ja teadmatus tuleviku ees. Rahafi kurvastab sildistamine, mis on süüria põgenike igapäev. Ometi püüab ta olukorrast parimat võtta.
„Ka mind ennast on võimalus keskuses töötada palju aidanud,“ räägib ta, kuidas Mondo abiprogramm ka tema ellu muudatuse tõi.  „Saan aidata oma rahvuskaaslasi. Kõik, mis juhtus nendega, juhtus ju ka minuga. Ka mina vajasin tutvusringkonda, olin alguses samuti Istanbulis outsider, ilma kogukonnata. Samas ka keskus saab minu kogemustest kasu, olen aidanud seda keskust professionaalsemaks ja paremaks muuta. On viimase peal kuuluda sellisesse tiimi!“
Mondo abi keskusele peab Rahaf hindamatuks: „Oluline on, et Mondo Crafts müüb keskuse naiste tooteid ning müük võimaldab neil uusi tooteid arendada. See on väga väärtuslik panus. Käsitööprogramm on Mondo toel kasvanud professionaalseks ja toimivaks sotsiaalseks ettevõtteks. See on naistele pidepunkt, kelle lapsed vajavad kindlustunnet ja erinevaid oskusi ja võimalusi, et tulevikus hakkama saada. Ma näen keskuse laste türgi ja inglise keele oskuse paranemist, jälgin, kuidas nad õpivad näitlemistundides end väljendama ja arendavad oma suhtlusoskusi, vabanedes nii sõjatraumadest. Seda jälgides kasvab mu ootus ja lootus, et neist tuleb parem põlvkond kui meist!“

Kuulsad kõrvarõngad sarjast DropEarrings, NotBombs