13.03.13
Ajaleht “Valgamaalane” Mondost
.jpg)
Ghanas on tavapärane, et lapsed peavad pärast kooli käima kodust mitme kilomeetri kaugusel puurkaevu juures vett pumpamas. Vesi toimetatakse enamasti koju suurte anumates, mida pea peal kantakse, kusjuures vilunumad ei pea umbes 35kilost anumat isegi kätega toetama.
Foto: Diana Tamm
Kui meil tuleb joogivee saamiseks enamasti astuda vaid paar sammu ja keerata kraan lahti, siis Ghanas, kus asub Valga gümnaasiumi sõpruskool, peab vett pool tundi pumpama. See raske töö on enamasti laste ülesanne.
Seda ja paljut muud huvitavat käis Valga gümnaasiumi õpilastele neljapäeval rääkimas Diana Tamm, kes viibis MTÜ Mondo vabatahtlikuna neli kuud Aafrika riigis Ghanas.
Tamm puutus kokku ka sealse St. Raphaeli põhikooli õpilastega, kes sarnaselt Valga noortele tegelesid projektitööga «Vesi ja sanitaartingimused». Selle üks eesmärk oli avardada õpilaste silmaringi veeoludest nii oma kodukohas kui mujal.
Valga gümnaasium on sel õppeaastal maailmahariduse pilootkool. 12. klassi õpilased läbivad kursuse «Globaliseerunud maailm,» mille käigus valmis projekt «Vesi ja sanitaartingimused».
Valga kooli 12.b klassi õpilased tulid omakorda välja projektiga «Vesi, vesi, vesi». Valminud videoklipid tutvustasid Valga olusid: kuidas ja kust vesi tuleb ja palju seda kulutatakse. Jagati näpunäiteid ka vee säästlikuma kasutamise osas.
Videod läkitati sõpruskooli Ghanas, kus Diana Tamm nädala viibis. Koos sealsete lastega tegi ta nende küla veeolusid tutvustava videoklipi, mida Valga õpilased peatselt näha saavad.
Vesi pooletunnise pumpamisega
«Arutasime õpilastega, milleks seal põhiliselt vett kasutatakse ja kust see tuleb. Jalutasime läbi eri veeallikad. Kui Ghana linnades on osas hoonetes torustikusüsteem, siis külades on tavapärane, et vesi tuleb puurkaevust,» rääkis Diana Tamm.
Probleeme on ka vee kättesaadavusega, sest aastas on väga pikk kuivaperiood, mil veetase langeb äärmiselt madalale. «Esmalt pidid nad kaevust vett 15–20 minutit pumpama, et see tulema hakkaks. Peenikest veeniret nähes pidi veel samakaua pumpama, et suurt kaussi täis saada,» rääkis Tamm.
Tema sõnutsi on vee kohaletoomine Ghanas väga raske ja aeganõudev, eriti kui seda on vaja tervele koolitäiele õpilastele. «St. Raphaeli põhikoolis oli selleks eraldi inimene, sest kaev asus umbes seitsmeminutise jalutuskäigu kaugusel. Üks naine kõndis, suur kauss pea peal, ja hoolitses, et koolis vesi oleks,» rääkis Tamm.
Peredes on veevedu enamasti laste töö. «Naised ja tüdrukud käivad, pea peal vett ääreni täis alumiiniumkausid, mis – julgen arvata – kaaluvad vähemasti 35 kilo. Nad on seda lapsest peale harjutanud,» rääkis Tamm.
Sõpruskooli lähedal asub ka tehisjärv. Selle vee joomisest soovitas aga Tamm lastel hoiduda, sest järves pestakse nii pesu kui mootorrattaid. «Arutasime lastega, kuidas saaks veekogu paremini kaitsta ja puhtamana hoida. Pakuti välja, et võiks teha veefestivali ja etendusi, et inimesed probleemi rohkem teadvustaksid,» rääkis Tamm.
Ghana vestlusringidest ja veeoludega tutvumisest valmib tutvustav video, mis läkitatakse ka Valga gümnaasiumi noortele.
Hambapesemisel kraan kinni
Kairit Kiisler on üks 12.b klassi õpilastest, kes projektis osaleb. «Tutvusime Ghana probleemidega ja sealsete kehvade veeoludega. Tegime ka ise videod, kus demonstreerisime, kuidas meie Valgas saaksime säästa. Mina tegin nõudepesemise kohta: selgitasin, et nõusid ei pea pesema voolava vee all,» rääkis Kiisler.
Steffi Miitel ja Sillen Klasman võtsid klipis laristaja ja kokkuhoidja rolli. Üks pesi hambaid nii, et vesi lahises, teine pani hambapesuvee topsi. «Hoidsin päris palju vett kokku,» rääkis Miitel.
Koolinoorte sõnul panevad taolised teemad ja projektid rohkem mõtlema sellele, kuidas võtta elumugavusi mitte enesestmõistetavana, vaid neid väärtustada. «Näed probleeme ja kannatusi, mida Eestis ei ole, ja hakkad rohkem mõtlema, kuidas säästa planeeti ja keskkonda paremaks muuta. Ei mõtle enam vaid iseendale, vaid laiemalt,» rääkis Egert Ertel.
«Lahe oli näha videot pärast tervikuna. See näitas, et oleme midagi ära teinud, oleme mõelnud ka teiste kohtade peale, kus ei ole nii head veeolud. Kui nüüd hambaid pesen, panen vee vahepeal kinni – ei lase vabalt joosta,» rääkis videos veega laristanud Klasman.
Ghanalastelt palju õppida
«Me justkui mõtleme, et meil on ghanalastest parem elujärg ja peaksime neile kaasa tundma. Tegelikult kohtusin väga paljudega, kes vaatamata kõikidele eluraskustele sammuvad eluteel, nägu naerul,» vastas Tamm küsimusele, kas eestlastel midagi ghanalastelt ka õppida on.
Tamme sõnul on südantsoojendav, kuivõrd kokkuhoidvad ja üksteist abistavad on sealsed inimesed. «Kui perekonnas kellelgi läheb hästi, on enesestmõistetav, et ta jagab sissetulekut paljudega. Eestis valitseb pigem mentaliteet, et palk on inimese enda teenitud ja seega kuulub vaid talle.»
Autor: Eveliis Eek