Valga õpetaja Pille Olesk käis raamatu „Minu Keenia“ jälgedes

Olles saabunud tagasi raagus puudega Eestisse, ei saa kuidagi Aafrikast üle ega ümber. Liiga värsked ja värvikad muljed segavad sulandumist tavaellu. Ikka veel on kummaline kuulda eestikeelset juttu ja näha valgeid inimesi enda ümber. Mind ahistavad asju pungil täis eluruumid ja tempokas elustiil. Iga kuuldud afromuusika heli viib kiirelt tagasi lopsaka looduse keskele ja kevadsoojale Aafrika mandrile.

Reis Keeniasse algas Nairobist. Et olen ka varem reisinud, siis lennukist maha tulles kuum õhuvool ja vabalt kasvavad palmid rivist välja ei viinud ja ahhetama ei pannud. Pigem köitsid mind õieehetes puud ja põõsad. Keenias oli kevad.

Kotid lahti pakitud, kiirustasime uusi muljeid ahmina. Kõigepealt käisime Kibera slummi äärealal asuvas väikeses kontoris, kus kohalikud eestvedajad andsid kiire ülevaate meie gruppi ootavatest kohtumistest ja koolidest, kuhu olime teel. Meie gruppi kuulusid peale minu veel Karl Patrick Norberg Tallinna Inglise Kolledžist ja meie Keenia tuuri juht Janika Tamm, vabatahtlikud Keenias Alari Rajande ja Veigo Kell. Siinkohal ei oska sõnadesse panna Kibera slummi kitsastel ja lärmakatel muusikat täis turutänavatel liikumist. Kõik oli veel liiga võõras ja uudne. Ette rutates – kolmandal päeval oli liikumine tänavatel juba pingevabam ja jäi aega ka rohkem pisiasju mälupilti salvestada.

Esimesel päeval külastasime terve grupiga kahte kooli: tütarlaste keskkooli ja põhikooli. Keenia koolides toimub õppetöö inglise keeles, sellepärast tundsin ennast esmalt tüdrukute ette astudes ärevalt, kuna minu inglise keele oskus pole hea.

Teine külastatav kool oli slummi ääres paiknev põhikool. Väga sõbralik koolipere. Kõik saime ennast tutvustada ja Janika Tamm tõlkis õpilastele minu ettevalmistatud tundi. Mängisime õpilastega mõne lihtsa mängu, näiteks telefonimängu eestikeelsete sõnadega, mis tekitas elevust ja naeru. Kokku viibisin Keenias seitsmes koolis ja andsin peaaegu kõigis ka tunde – kahes keskkoolis, neljas põhikoolis ja puuetega laste koolis. Kokku sain õpetajate tööd ja metoodikat vaadelda neli koolitundi, neist kaks matemaatikat ja kaks inglise keelt. Ülejäänutes läksid käiku juba Eestis ettevalmistatud tunnimaterjalid. Põhikooliosas rääkisin keskajast Eestis ja keskkoolis rääkisin prügi teemadel. Pool aega tunnist tutvustasin Eesti koole ja ajalugu. Mõned tunnid olid väga pikad, kuna küsimused ei lõppenud. Pikemalt koolides juhtunust ja mälupiltidest ilmub artikkel lähiajal Õpetajate Lehes. Kibera päevadesse jäid veel kohaliku Suahiili keele tunnid ning ühe õpilase kodu külastus.

Teine päev Kiberas- slummi võlud ja valud. Jälgisime prügi teekonda. Uskumatu, kui raske on alustada kaaskodanike muutmist, kui prügivedu pole slummis riiklikult organiseeritud. Kujutate pilti, kui noored mehed veavad käruga prügi sorteerimiskohta. Siiski tuleb tunnistada, et kokkuveetud prügist leiab peaaegu kõik taaskasutust. Ka prahi põletamisel tekkinud söed leiavad uue omaniku. Keenia on riik, kus inimesed lepivad vähesega ja piirduvad eluks vajalikuga. Ei kogu tarbetuid asjade hunnikuid ega riidelasusid. See kõik paneb mõtlema ja ka oma senist elu ümber hindama.

Kolmandal päeval käisime Kibera slummi kitsukestel tänavatel. Prügi, solgi hais segunes söepliitide lõhnaga. Kostus laste naerukilkeid ja küsimusi: „Kuidas sul läheb?“ Tundus, et seal maal esimese sõnana ei ütle lapsed „emme“, vaid hoopistükkis esitavad küsimuse: „Kuidas sul läheb?“ „I am fine,“ ütlesin selle 10 päeva jooksul rohkem, kui terve senise elu jooksul kokku. Kitsukestel teeradadel kõndides piilusin vargsi üksteise kõrvale tihedalt kokkusurutud majade õuedesse ja majadesse, mis olid  kokku ehitatud saada olevatest materjalidest.

Lapsed mängimas prügijõgedes ja saviteedel ilma ühegi mänguasjata – see oli tavaline pilt. Tõepoolest, nende päevade jooksul ei märganud lastel ühtegi mänguasja, mis on ka mõistetav, kui peaeesmärk on leida söögipoolist ja võidelda ellujäämisega, siis kõik muu taandub. Mõte tikkus vägisi oma lastelastele, kellel kodus mänguasjade ja riidekuhilad, mida nad tegelikult ei vaja.

Keenias on iga päev pesupäev. Valged riided kontrastiks savimajadele ja kehvusele. Vett napib kõikides peredes. Millega nad ometi selle pesu puhtaks saavad? Kõikides õuedes lehvisid nööril pesuread, oli see siis mudaonni õueala või muu.

Kontrastide maa. Käisime ka Nairobi kesklinna ilu nautimas. Kaunid pargid ja tavapärane suurlinna ilu.

Neljandal päeval seisis pikk sõit ees Lääne-Keeniasse Kakamega piirkonda. Ees oli kauaoodatud kohtumine Janika Tamme poolt kirjutatud raamatu „Minu Keenia“ paikade ja inimestega.

Pikal teekonnal vihisevad bussiaknast mööda pildid lopsakast loodusest ja värvikatest inimestest. Tee ääres söömas eeslid ja sebrad, nagu meie maal lehmakarjad. Iga paari kilomeetri järel tuli bussil ületada „lamav politsei“. Siis kiirustasin tegema ka fotoklõpsu inimesest, kes olid oma äri püsti pannud, et pakkuda kõikvõimalikke juurikaid ja puuvilju.

Õhtuks olime Shiandas. Kiire sisseseadmine ja kohe külaskäik ühe õpetaja  juurde õhtusöögile. Paduvihm tegi õhtusöögile minemise põnevamaks. Nägin esimest kohalikku kodu. Äärmiselt lihtne, nagu ka õhtusöök kohaliku söögiga ugali (maisijahu puder). Et olime juba kohaliku söögiga Kiberast tuttav, siis ei ehmatanud enam käega pudru söömine ega piimaga tee joomine. Olin üllatunud pereisa äärmiselt uhkusega öeldud sõnadest: “See siin on minu kodu ja see on minu perekond.“ Kodu, kus on neli seina ja paar lauda ning mõned toolid. Kodu pole asjad, vaid inimesed ja suhted. Nii lihtne see elu seal ongi, sai nende päevadega üha selgemaks.

Igas kodus laud ja toolid, seinal mõni kalender või presidendi pilt. Köögis lõkkease mõne kiviga või söepliit. Mõned nõud: plekkkruusid, potid ja kausid ning ongi kõik. Madrats magamiseks või maisikott. Mõni riideese ja pühapäevariided või õpilasel koolivorm. Ongi kõik. Hingemattev vaesus ja lihtsus vihmametsa rüpes.

Shiandas viibimise teisel päeval oli minul naisteprojektide päev. See tähendas, et tuli istuda mootorrattataksole ja sõita külanaistega kaugematesse külanurkadesse. Esimene projekt, mida vaatlesin, oli juurvilja, puuvilja ja loomakasvatusprojekt. Kokku võttis mind vastu kümmekond naist. Ega nemadki kõik inglise keelt osanud, aga hakkama saime suurepäraselt. Naerda said külanaised küll kõvasti, kui leidsid, et valge naine (mzungu) ei tunne nende tähtsamaid puu- ja köögivilju. Ei tea, kus kasvab avokaado, maapähkel ega pole kunagi varem näinud suhkruroo põlde.

Külanaised viisid mind lahkesti oma kodudesse ja ka tee peale jäävatesse naabripere mudaonnidesse. 30-kraadises päikesepaistes andis külaelanike järel kapata. Aeg-ajalt pakuti kosutavat piimaga teed, mis on kohtutuslik osa sealsel maal. Õppisin seda armastama ja koduski keedan nüüd Keenia teeväljadelt korjatud lehtedest teed.

Õhtupoole küpsetasime teise naisgrupiga õueahjus pirukaid. Et hakkas sadama paduvihma, siis oli meeliülendav juua kohalikega teed ja näksida pirukaid mudaonnis, saateks paduvihma hääl.  Rääkisin külanaistele Eestimaast ja näitasin perepilte.

Kaunist päeva varjutasid vaid pildid, mida olin päeva jooksul kogenud, kui käisime peredes, kus olid haiged ja näljapaistes kõhtudega lapsed. Loodan, et abi  leiab nad enne ülesse, kui on liiga hilja.

Õhtul koju jõudes on peas tunnete ja mõtete virvarr, mis ei lase uinuda. Aga uus päev toob uued ülesanded. Hommikul ootas mind väravas mootorrattatakso (sellega veetakse külas kõike, alates loomadest ehitumaterjalini), et saaksin küla koolielust aimu. Plaanis oli külastada kolme kooli. Õhtuks olin aga kommunikatsioonivea tõttu külastanud  hoopistükkis nelja kooli. Koolid jätsid unustamatu mulje. Sõbralikud õpetajad, „mzungu!“ hüüdavad lapsed. Vitsaga ringi käivad õpetajad ja kooris ülesandeid ütlevad lapsed. Üllatas see, kui õpetaja klassist väljus, siis õpilased võtsid sujuvalt õpetaja töö üle. Keegi asus lihtsalt klassi ette õpetaja ülesandeid täitma ja koos lahendati ülesannet edasi.

Kui meie kooli tuleb külaline, siis pärast loengut eriti õpilased ei esita küsimusi, aga seal oli vastupidi. Küsimused ei lõppenudki. Teadsin varem, et paljudes koolides pole elektrit ja puudub slaidide näitamise võimalus. Võtsin kaasa väga palju pilte. Näitasin neid klassides ja jätsin koos tekstidega ka need kingituseks koolile. Õpilased olid uudishimulikud ja vaatlesid pilte, pildivaatamise käigus sikutas nii mõnigi õpilane mind juustest, et veenduda, et minu heledad juuksed pole parukas. Samuti käitusid  sõbrunedes külanaised. Harjusin ära, et mind tiritakse juustest. Harjusin väga paljude asjadega, mis varem tundusid ilmvõimatud. WC-ga, milleks oli heal juhul auk maa sees, kätega söömisega, piimaga tee joomisega, tsikaadide kooriga ööpimeduses, pideva aafrika muusikaga (kas raadiost või laululugudega tavatoimetusi tegevate inimeste suudel), mootorratta tagaistmel kihutamisega (ilma kiivrita), matutuga sõitmisega (väikebuss), kus inimesi topitaks buss pilgeni täis ja pole mingi ime, kui mõni ripendab pooleldi väljas lausa kilomeetreid.

Harjusin söepliitide lõhna ja ülisõbralike mustasilmsete inimestega. Kripeldama jäid mudaonnide põrandatel haiguste  käes vaevlevate laste näod ja ühekülgse toiduga tekkinud laste paistes kõhud. Ning erinevate perede lood. Lugu, kui käisin Valga Gümnaasiumi poolt toetatava 13-aastase tüdruku peres. Lubadus Mariale ja tema väga vanale vanaisale, et annan endast parima, et tüdruk saaks õppida. Keenia lapsed unistavad haridusest, sest ainult nii on neil tulevik kindlam.

Teekond raamatu jälgedes sai läbi. Oli tõesti sama Shianda Estri ja Aminaga ja paljude teistega.

Ees seisis pikk kojusõit kõigepealt matutuga Nakurusse, Safari koos eksootiliste loomadega ja siis Nairobist lennukile ajaränd suveootuses Keeniast sügisvihmadesse uppuvasse Eestisse. Saadud kogemused vajavad edasirääkimist. Tulen rõõmuga koolidesse. Soovijad võivad võtta ühendust MTÜ Mondoga.

Minu suurim tänu MTÜ Mondole ja Välisministeeriumile, et osutusin väljavalituks ja mul õnnestus kogemusterikas reis teha. Tahan tänada ka väga erilist inimest „Minu Keenia“ teejuhti Janika Tamme.