19.10.2020

EU Aid vabatahtlik Andreia Silva – püsivus viib sihile

Andreia on Portugalist pärit neiu, kes õppis ülikoolis tööteraapiat ning tegeles koduriigis vaimupuudega täiskasvanute rehabilitatsiooniga. Ühel päeval otsustas ta minna maailma avastama ning järgnevad 9 kuud möödusid Aasias ringi rännates. Need rännukuud muutsid tema elukäiku, sest ta kohtus sellel reisil arengukoostöö valdkonnas tegutsevate inimestega.

„Vabatahtlik töö hakkas mulle korraga suurt huvi pakkuma. See ühendas kaks asja, mis mulle väga meeldivad – töö kogukonnaga ning reisimine ja teiste kultuuridega tutvumine. Ma polnud varem kordagi mõelnud, et võiksin töötada välismaal. Pärast neid kohtumisi Aasias hakkasin aga aktiivselt võimalusi otsima, avastasin EU AID programmi ja asusin kandideerima.“

Andreiat lähetav organisatsioon Mondo tegeleb Lääne-Keenias, Shianda külas kogukonna toetamise, laste hariduse ja naisettevõtluse edendamisega. Vabatahtlikke on Mondo Shianda külla lähetanud juba aastaid.

Andreia teekond Keeniasse ei olnud aga ei kiire ega sirge. Kandideerida tuli tal suisa kolm korda, enne kui õnnestus konkursi nõelasilmast läbi lipsata. „Esimesed kaks korda kandideerisin õpetaja positsioonile. See polnud küll minu otsene eriala, aga uskusin, et saan sellega hakkama. Viimane kord oli pakkumises terapeudi koht ja see oli tõesti justkui mulle loodud.“

Andreial oli Aasias reisimise kogemus, mistõttu polnud tal suurt ebalust kasinamate elamistingimuste või teistsuguse kliima osas. Peamine hirm oli seotud hoopis tööga. „Muidugi olin ka varem vabatahtlikult panustanud erinevatesse projektidesse. Aga ülesanne teha oma erialast tööd olles pikemat aega kohalikus kogukonnas… Küsisin endalt, kas ma olen selleks valmis, kas mul on piisavalt teadmisi, kas mul on, mida edasi anda?“

Andreia, kelle vabatahtlik töö oli koroonapandeemia tõttu mitu kuud pausil, leiab, et kõige olulisem on olla paindlik oma eesmärkides ning arvestada kohaliku kontekstiga. „Minu erialased eesmärgid siin Keenias on olnud pidevas muutumises. Alguses arvasin, et panen põhirõhu õpetajate koolitamisele. Muidugi teen ka seda, aga siin olles tajusin, et hoopis suurem vajadus on puuetega laste vanemate teadlikkuse tõusu järele. Vanemad ei ole teinekord üldse teadlikud, millised on kohaliku omavalitsuse ja riigi poolt pakutavad tugiteenused. Minu praegune eesmärk on viia vanemad ja nende võimalused omavahel kokku ning tekitada vanemate vahel suhtlusring, et nad saaksid vajadusel ka üksteist toetada ja aidata. Muidugi on Keenias võrreldes Euroopaga riigi poolt tulevat abi palju vähem, aga see on siiski olemas.“

Kuna riigi abi on napilt ning perekonnad maapiirkondades väga vaesed, siis erineb Keenia puuetega laste argipäev suuresti sellest, millega ollakse harjunud Euroopas. Sellise erinevusega igapäevaselt silmitsi seista, on ka vabatahtlikku tööd tegeva Andreia jaoks väljakutse. „Eks esimene mulje oli ikka natuke šokeeriv. Me lihtsalt pole harjunud nägema liikumispuudega lapsi ilma ratastoolita ringi roomamas. Minu esimesed päevad siinses puuetega laste koolis olid väga rasked. Samas on omamoodi lootustandev näha, et lapsed, kellel ei ole pidevat abi, arendavad ise oskusi, et hakkama saada. Nii võib siin näha liikumispuudega last, kes lükkab vaatamata oma kõndimisraskusele teise lapse ratastooli. Võib näha lapsi kirjutamas jalgade abil, ilma et keegi neile seda oleks õpetanud. Siinsetel lastel pole valikut, nad peavad hakkama saama ja see on omamoodi arengu käivitajaks.“

On loomulik reaktsioon, et kui näeme last hädas, tahaksime appi rutata. Vabatahtlikku tööd tegev inimene näeb sellised abivajavaid lapsi päevas kümneid. On selge, et kõiki aidata ei ole võimalik. Ning see teadmine võib tekitada tugevat frustratsiooni.

„Mõne lapse juhtum on mindki tabanud nagu noaga südamesse. Frustratsioon on väga ohtlik tunne ja ei vii kuhugi. Minu kui vabatahtliku vastutus on sellega toime tulla. Üks olulisemaid ülesandeid on tegeleda oma ootuste ja reaalsuse kokkuviimisega. See on olnud väga suur õppimiskogemus isikliku arengu koha pealt. Iga päev. Iga päev sa hingad sisse ja püüad ennast taas olukorraga lepitada. Ma ei saa aidata kõiki, aga nende vahendite ja võimalustega, mis mul on, teen nii palju, kui ma suudan. Pealegi on kohalikus kogukonnas selline hea energia. Mul näiteks on peaaegu võimatu siin pikka aega super kurb olla. Lähed jalutama, kõik naeratavad, lehvitavad, räägivad sinuga. Ja vaatamata kõikidele raskustele sa näed, et ka muutused on olemas. Ja ma suudan tunda rahuldust sellest, mida ma teha saan.“

Keenia on Andreiale õpetanud palju. Väljakutseid on igas päevas – kommunikatsioon, olme, olukorrad, mida sa pole varem kohanud, ega tea, kuidas neid lahendada. Aga ennekõike on Keenia õpetanud Andreiale tänulikkust. „Ma tundsin seda juba esimesel nädalal – inimesed on siin tänulikud tõesti kõige eest. Nad on tänulikud söögi eest, mis on laual, koolituse eest, mis toimus, tähelepanu eest, mis neile osaks saab. Seda tänutunnet üritan ka endas kasvatada ja selle siit lahkudes koju kaasa võtta. Ja veel tahaksin koju kaasa võtta hetkes viibimise oskuse. Euroopas on inimesel pea täis plaane, mis teha homme, kuu aja pärast, aasta või viie pärast. Täna ma pesin siin käsitsi oma pesu (kraanivett meil ju pole) – pesin pesu, kuulasin muusikat ja mõtlesin – milline kvaliteetaeg, aeg iseendale!“

Andreia sõnul on Keenia vabatahtlike kogukonnas oma moto „eks näis“. Räägitakse tööalastest plaanidest ja lõpetakse jutt alati sõnadega „eks näis.“ „Me ütleme „eks näis“, sest milleski ei saa lõpuni kindel olla. Me planeerime, aga ei eelda, et kõik läheb täpselt nii. Tegelikult see kehtib ju kõige ja kõigi kohta meie elus. Aga Euroopas oleme nii kindad, et asjad lähevad plaani kohaselt ja kui ei lähe, siis oleme tohutus stressis ja maailma lõpp on käes. „Eks näis“ annab inimesele nii palju rohkem vabadust ja hingamisruumi.“

Nii arvab Andreia ka oma tulevikuplaanide kohta – ta küll loodab, et peale Keenia lähetuse lõppu õnnestub tal vabatahtlik eksperdi tööd jätkata mõnes teises riigis, aga lõpetab lause kindluse mõttes sõnadega „eks näis“.

Väike järellugu: Hädas abieluettepanekutega

„Olen Keenias olles saanud abieluettepanekuid suurusjärgus paar tükki nädalas. Hiljuti, kui üks noormees taas selle palvega minu poole pöördus, küsisin otse: „Miks? Miks sa tahad minuga abielluda, kui ümberringi on nii palju ilusaid kohalikke neide?“ Üllatunud noormees vastas, et noo, ma olen alati unistanud, et saan lapsed valge naisega. Mina vastasin selle peale, et kahju, mina olen jälle alati unistanud, et saan lapsed hiinlasega. Siis me naersime koos selle üle ja läksime kumbki oma teed. Selle loo kokkuvõtteks võiks öelda, et muidugi on valgel naisel Aafrikas olles palju tähelepanu – ma võiksin võtta seda ühe stressiallikana, ja ohata, et oh, jälle see jutt. Mina olen seda aga otsustanud võtta huumoriga ja selgub, et nad üldse ei solvu, kui sa eitavalt vastad ning nad naeravad hea meelega sinuga koos selle üle.“

 

Tekst: Ave-Marleen Rei

VAATA KÕIKI UUDISEID

TEISED UUDISED

Kutse rändeteemaliste lühinukufilmide tootmiseks

13.11.2020

MTÜ Mondo ootab hinnapakkumist rändeteemaliste lühinukufilmide tootmiseks. Videod luuakse EL ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali poolt rahastatud projekti „Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil“, raames. Tegemist on rändevaldkonda tutvustava teavitusprojektiga, mille eesmärk on avatum, kaasavam ja rahulikum suhtumine rändesse ja rändajatesse. Projekti viiakse ellu kaheksas Euroopa riigis (Eesti, Slovakkia, Tšehhi, Soome, Poola, Saksamaa, Läti, Leedu).
LOE EDASI