Tiina-Katrina Kaber: avalik kiri Riho Laurisaarele

TiinaTere, Riho! Väga tore on lugeda Sinu arvamust arengumaade probleemide põhjuste kohta. Nõustun täielikult, et mitme rikka piirkonna vaesumises on suuresti süüdi lääneriikide mugavuskultuur ja tarbimisharjumused, mida naudime arenguriikide keskkonna ja inimeste heaolu arvelt. Kellel need seosed piisavalt tuttavad pole, võiksid lugeda näiteks Bangladeshi rõivatööstuse või Ghana kakaoistanduste kohta.

Heategevust üksikute annetustena Sa oma artiklis ei toeta. Eks ühekordne läbimõtlemata annetus ongi kõige jätkusuutmatum viis head teha ja annab vast rohkem andja enesetunde parandamiseks kui tegeliku probleemi lahendamiseks. Samas ei ole kõik raha koguvad kampaaniad päris kasutud.

Enamasti kogutakse raha väga konkreetsele probleemile väga konkreetses piirkonnas – nt sõjapõgenikele joogivee või ravimite ostmiseks, või kindla küla lastele hariduse võimaldamiseks. Mida konkreetsem probleemipüstitus, seda suurem lootus, et annetatud raha ka tõepoolest probleemi lahendamisse panustab. Liiga suurejoonelised ehk hägusad eesmärgid nagu rahu maailmas või vaesuse vähendamine ei peaks tõepoolest kedagi rahakotiraudu paotama panema.

Lahenduse võimalikkust tasub enne annetamist adekvaatselt hinnata. Seda saab aga teha siis, kui teadlikkus probleemidest ja nende võimalikest lahendustest on olemas, ehk potentsiaalne annetaja on end asjadega varem kurssi viinud. Kui varem pole jõudnud, võiks kasvõi selleltsamalt rahakogujalt tausta uurida.

Ka poliitikute ja nende põhimõtete valimise või mittevalimisega olen nõus. Aga kas see ongi kogu lahendus, Riho? Kas poliitikutele kogu vastutuse lükkamine, jättes endale vaid valiku valimistel, ei ole natuke jätkusuutmatu?

Selle loogika alusel on ju lahendused võimalikud ainult sel ajal, kui on õnnestunud valida piisav hulk selliseid poliitikuid, kes vastavatest teemadest piisavalt huvituvad ja lahendusi oskuslikult leida ja rakendada oskavad. Kui palju viimastel valimistel osalenud poliitikutest üldse mõne vastavasisulise väljaütlemisega esines või mõne põhimõtte või plaani isegi kirja pani?

Euoopa Parlamenti valiti näiteks vaid üks kampaaniaga Vote for Fair Trade ühinenud Eesti saadik (Tunne Kelam) ning Arengukoostöö Ümarlaua küsimusele, kuidas muudaksid kandidaadid elu arengumaades elamisväärsemaks, vastas vaid kuus kandidaati ning sedagi väga üldsõnaliselt.

Poliitikutelt arupärimist mainid – väga mõistlik! Kas ise oled oma valitud saadikutelt aru pärinud? Mina näiteks ei ole. Küll aga olen otsustanud võtta ise vastutuse iseenda otsuste ja valikute eest igapäevaselt, mitte vaid järjekordsete valimiste aegu. Ostan võimalikult palju õiglase kaubanduse ja mahetooteid, eelistan kodumaist ja kasutan asju korduvalt. Ka riidekapi sisu koosneb pea täielikult teise ringi kaupadest.

Miks? Sest usun, et nii saan just mina muuta paremaks just seda maailma, kus elan. Püüdes ka tööalaselt siduda end pigem maailma parandavate valdkondadega, olen isiklikult ikka tänulik inimestele, kes on nõus hea eesmärgi nimel käe rahakoti või pastaka järele sirutama, et raha või allkirjaga end kõnetavat algatust toetada.

29.07.2014

VAATA KÕIKI UUDISEID

TEISED UUDISED

Ajakirjanike stipendiumikonkurss pikendatud

12.06.2017

MTÜ Mondo pikendas stipendiumikonkurssi ajakirjanikele, et toetada arengukoostöö ning arenguteemade kajastamise Eesti meediaväljaannetes. Stipendiumi suurus on kuni 2500 eurot ning see on eelkõige mõeldud reisikulude katmiseks. Uus kandideerimistähtaeg on 20. juuni.   MTÜ Mondo pikendas stipendiumikonkurssi arengukoostöö ning arenguteemade kajastamiseks. Stipendium on mõeldud ajakirjaniku reisikulude katmiseks riiki, kus olles või kust naasedes on ajakirjanikul võimalus paberväljaannetes
LOE EDASI